
Võrokesed
Võrokesed on Eesti künkliku kagunurga rahvas, kelle keel on vanem kui eesti kirjakeel, kelle suitsusaunatraditsioon on jõudnud UNESCO nimekirja ning kelle suhe ajaga vajab mõistmiseks paar päeva. Varu siia tulles kannatlikkust. Aigu om.
Vana-Võromaa hõlmab kaheksat ajaloolist kihelkonda tänapäeva Võru ja Põlva maakonna alal, ulatudes osaliselt ka Valga- ja Tartumaale. Tamula ääres asuv asulakoht annab märku, et siin elati juba üle 5000 aasta tagasi. Künkad, metsad, järved ja omaette keeleruum on kujundanud kultuuri, mis erineb muust Eestist palju rohkem kui ainult kõla poolest.
Võro keelt räägib hinnanguliselt kümneid tuhandeid inimesi, enimlevinud hinnangud jäävad umbes 50 000 ja 75 000 vahele. Võro keelt on Eestis traditsiooniliselt käsitletud eesti keele piirkondliku keelekujuna, kuid võrokeste kogukond peab seda omaette keeleks ning on selle staatuse eest aastaid seisnud. 2023. aastal toimus Võrus esimene Võrokeste Kongress, kus võeti muu hulgas vastu otsus kuulutada võrokõsõ põlisrahvaks.
Võrokesi ja setosid aetakse vahel segamini, kuid tegemist on kahe erineva ajaloolise ja kultuurilise kogukonnaga. Mõlemal on oma keel, kombed ja identiteet ning mõlemad on kujundanud Lõuna-Eesti kultuuriruumi.

Võro keel on lõunaeesti keelekuju, mille kujunemislugu ulatub sajandite taha. Sellel on oma grammatika, hääldus ja sõnavara ning mitmed jooned, mis on eesti kirjakeelest ammu kadunud.
Nõukogude ajal surus vene keele domineerimine piirkondlikke keeli tugevalt tagaplaanile ning võro keel kaotas järjest rohkem kasutajaid. 1980. aastate lõpus alanud kultuuriline taassünd on toonud keele tagasi avalikku ellu. Alates 2000. aastast ilmub võrokeelne ajaleht Uma Leht, olemas on võrokeelne Vikipeedia ning 2004. aastal kõlas Eesti Eurovisiooni laul „Tii“ võro keeles.
UNESCO liigitab võro keele ohustatud keeleks. Samal ajal kasutatakse seda endiselt kodudes, koolides, kultuuris ja avalikus elus.

Võromaa suitsusaunatraditsioon kanti 2014. aastal UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja. Suitsusaunal puudub korsten: kerist köetakse mitu tundi, kuni kivid on kuumad ja ruum suitsu täis. Seejärel tuli kustutatakse, saun tuulutatakse ning alles siis minnakse lavale. Tulemuseks on pehme, ühtlane kuumus ja suitsune kasepuulõhn, mis jääb sauna hõljuma veel pikaks ajaks.
Võromaal ei ole suitsusaun kunagi olnud lihtsalt koht pesemiseks. Saunaga on seotud ravimine, liha suitsutamine, vihtade valmistamine ja olulised perekondlikud kombed. Saun oli osa taluelu ja pärimuse hoidmisest.
Haanjas asuv Mooska talu hoiab seda traditsiooni tänapäeval elus. Talu perenaine Eda Veeroja on üks tuntumaid Võromaa suitsusaunatraditsiooni hoidjaid ja tutvustajaid.

Võromaa toidukultuur algab sellest, mis ümberringi kasvab. Metsast leiab kukeseeni, puravikke, pohli, mustikaid ja jõhvikaid ning oma osa annavad ka põllud, aiad ja loomapidamine.
Siinse toidulaua üks eripärasemaid maitseid on suitsusaunasink, mida valmistatakse traditsioonilises suitsusaunas, mitte tavalises suitsuahjus. Kohalikus puuküttega ahjus küpsetatud tume odraleib on olnud toidulaual põlvkondi. Kama valmistatakse röstitud teraviljadest ja kaunviljadest ning kevadine kasemahl jõuab siin ka hapendatuna joogiklaasi.
Võromaa piirkondlik toidumärgis Uma Mekk tähendab võro keeles „oma maitse“ ning aitab esile tõsta kohalikke tooteid ja toiduelamusi. Sügiseti jõuab Uma Meki erimenüüdesse kohalik tooraine ja võrokeelne toidukultuur. Võromaa ja Setomaa piiril toimuv Lindora laat toob aga igal sügisel kokku kauplejad, toidutegijad ja rahva ning on üks Eesti tuntumaid traditsioonilisi sügislaatu.

Võromaa on Eesti kõige künklikum piirkond ja siin on sellel sõnal päriselt sisu. Haanja kõrgustikul asuv Suur Munamägi ulatub 318 meetrini ja on Baltimaade kõrgeim tipp. Tipus olevast vaatetornist avaneb selge ilmaga vaade kaugele üle Lõuna-Eesti, hea nähtavuse korral ka Läti ja Venemaa suunas. Haanja metsad on suured ja tihedad ning siin on lihtne leida kohti, kus ümberringi pole kedagi.
Võromaa järved on sageli tumedaveelised, sest vees leiduvad looduslikud humiinained annavad sellele tee värvi. Rõuge paikneb sügavas jääaja kujundatud ürgorus, mida ümbritsevad järved ja künkad. Ööbikuorg sai oma nime siin kevadeti laulvate ööbikute järgi ning mai paiku võib nende laul täita kogu oru.
Piirkonna lääneosas asuv Karula rahvuspark on Eesti väikseim rahvuspark. Selle maastikku iseloomustavad väikesed kuppelmaastikud, järved, metsad ja vanad talukohad. Siin on Lõuna-Eesti võib-olla kõige lihtsamini tajutav: väike, vahelduv ja väga palju omaette olemise võimalusi.

Võromaal on surmaga seotud kombed, milles on säilinud väga vana arusaam inimese ja looduse seotusest. Traditsiooniliselt pesid ja riietasid lahkunu lähedased või naabrid ning kuni matusteni võidi talle katta toidulauda. Mõnel pool on säilinud ka öine surnuvalve.
Matuserong peatus vanasti teel kalmistule ristteedel, kus lahkunu meessoost sugulane lõikas puu koorde risti. Nii jäeti lahkunule teekonnale sümboolne peatuspaik. Sellest kombest on säilinud ristimetsad – peamiselt Põlva- ja Võrumaa vanade teede ääres kasvavad puud, mille tüvedel on põlvkondade jooksul riste lõigatud.
Ristimetsade traditsioon on Eestis haruldane ja elab mõnel pool edasi tänini. Rist ei tähista siin lihtsalt surnud inimest, vaid seob lahkunu paiga ja loodusega. Puu jääb kasvama ning mälestus jääb koos sellega.