
Võrokesed
Võrokesed on Eesti künkliku kagunurga rahvas, kelle keel on vanem kui eesti kirjakeel, kelle suitsusaunatraditsioon on jõudnud UNESCO nimekirja ning kelle suhe ajaga vajab mõistmiseks paar päeva. Tule siia kannatlikult. Aigu om.
Vana-Võromaa hõlmab kaheksat ajaloolist kihelkonda praeguste Võru ja Põlva maakondade alal, ulatudes osalt ka Valga- ja Tartumaale. Tamula järve kaldal asuv Tamula asulakoht Võrus pärineb umbes aastast 2500 eKr. Selle Eesti nurga künkad, metsad ja järved on kujundanud kultuuri, mis erineb muust riigist sügavamalt kui pelgalt murre.
Tänapäeval räägib võro keelt umbes 75 000 inimest. Eesti riik käsitleb võro keelt eesti keele piirkondliku erikujuna. Võrokesed on selle liigituse vastu seisnud aastakümneid. 2023. aastal pidasid nad oma esimese kongressi ja kuulutasid end ametlikult Eesti põlisrahvaks.
Võrokesi aetakse mõnikord segamini nende naabrite setodega. Mõlemad räägivad lõunaeesti keeli, kuid sellega sarnasused piirduvad. Erinevad rahvad, erinevad traditsioonid, sama Eesti nurk.

Võro keel lahknes ülejäänud läänemeresoome keeltest umbes aastatel 1000–600 eKr, olles seega üks keelkonna vanimaid iseseisvaid harusid. Sel on oma grammatika, oma häälikud ja jooned, mille eesti kirjakeel kaotas sajandeid tagasi.
Nõukogude aeg surus keelt aktiivselt alla. Võro keele rääkimist koolides tauniti ja karistati. Keel kaotas terve põlvkonna kõnelejaid. 1980. aastate lõpus alanud taassünd on olnud aeglane, kuid ehtne. Alates 2000. aastast ilmub iga kahe nädala tagant võrokeelne ajaleht Uma Leht. Olemas on võrokeelne Vikipeedia. Eesti 2004. aasta Eurovisiooni lugu „Tii“ esitati võro keeles. UNESCO liigitab keele ohustatuks. Ent seda räägitakse selgelt endiselt.

Võromaa suitsusaunatraditsioon kanti 2014. aastal UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja. Suitsusaunal pole korstnat. Puud põlevad tunde kivihunniku all, täites ruumi suitsuga. Kui tuli vaibub ja suits haihtub, astutakse sisse. Järele jääb pehme ja ühtlane kuumus ning õhk, mis lõhnab kase ja puusuitsu järele veel kaua pärast lahkumist.
Võromaal ei ole suitsusaun spaaelamus ega nädalavahetuse uudistoode. Seal sündisid lapsed, raviti haigeid, suitsutati liha ja valmistati surnuid viimsele teekonnale. See oli talu tähtsaim hoone. Haanjas asuv Mooska talu hoiab seda traditsiooni külastajate jaoks elus — talu peab Eda Veeroja, üks Eesti hinnatumaid saunapärandi hoidjaid.

Võromaa toidukultuur on alati toetunud sellele, mida maa annab. Siinsed metsad pakuvad kukeseeni, puravikke, pohli, mustikaid ja jõhvikaid.
Piirkonna tunnusroad on omanäolised ja väärt teadmist. Kõige eripärasem on suitsusaunasink, mida suitsutatakse puuküttega saunas, mitte tööstuslikus suitsuahjus. Tulemuseks on maitse, mida mujal järele teha ei saa. Tihedat ja tumedat odraleiba on siin puuküttega ahjudes küpsetatud sajandeid. Kama — röstitud teraviljast ja hernestest jahvatatud jahu, mida segatakse hapupiimaga — on pärit just siit Lõuna-Eestist. Kevadel, kui mahl jookseb, valmistatav kääritatud kasemahl on piirkonna üks omapärasemaid jooke ja hooajal proovimist väärt.
Piirkondlik toidumärgis Uma Mekk, mis tähendab võro keeles „oma maitse“, tähistab tooteid, mille koostisest vähemalt 50 protsenti pärineb Vana-Võromaalt. Igal oktoobril pakuvad piirkonna restoranid Uma Meki erimenüüd, mille road on kirjas võro keeles. Sügisel Võromaa ja Setomaa piiril peetav Lindora laat on üks vanimaid järjepidevalt toimuvaid laatasid Eestis.

Võromaa on Eesti künklikuim nurk, mis enamjaolt tasases riigis tähendab midagi konkreetset. Haanja kõrgustik ulatub Suurel Munamäel 318 meetrini — see on Baltimaade kõrgeim punkt. Tipus asuvast vaatetornist avaneb selge ilmaga vaade kolme riiki. Neid künkaid kattev mets on vana ja tihe, sellise vaikusega, mis paneb inimesi häält tasandama.
Siinsed järved on turbast tumedad — samad parkained, mida leidub tees ja punases veinis, värvivad vee merevaigukarva. Vesi on puhas ja suvel hilisõhtuni ujumiseks piisavalt soe. Rõuge asub ühes Eesti dramaatilisimas maastikus: sügavas jääajajärgses orus, mida ümbritsevad viis järve ja künkad, mis püüavad valgust igal aastaajal erinevalt. Ööbikuorg on saanud nime lindude järgi, kes selle mais täidavad, enne kui lehed täielikult puhkevad.
Karula rahvuspark, Eesti väikseim rahvuspark, kaitseb piirkonna läänenurgas väikeste küngaste, järvede ja vanade talukohtade maastikku. Vaikne, kiirustamata ja kergesti peaaegu täiesti omaette nautimiseks.

Kui Võromaal keegi sureb, võtab matus aega. Surnu pesevad ja riietavad lähedased või naabrid. Kuni matuseni kaetakse igal söögikorral lauda ka lahkunule. Maapiirkondades peetakse endiselt öövalvet. Matuserong peatub teel kalmistule igal ristteel, kus meessoost sugulane lõikab puu koorde risti. Usk on iidne: puud on paigad, kus hinged oma teekonnal puhkavad.
Ristimetsad, mis tähistavad neid peatuspaiku vanade teede ääres Põlva- ja Võrumaal, on Euroopas ainulaadsed. Põlva lähedal asuv Rosma ristimets kuulutati 2020. aastal kultuurimälestiseks pärast seda, kui tee laiendamine hävitas 2005. aastal kümneid vanu ristipuid, tekitades avalikku pahameelt. Nõukogude võimud üritasid kombe asendada mälestuspuude istutamisega. See ei juurdunud. Riste lõigatakse vanade teede äärde puudesse tänini.