Rahvaste monument on Tartu vanim monument – väike, kuid põneva ja sünge looga paik Toomemäel. Ülikooli peahoone rajamisel endise Maarja kiriku kohale leiti kiriku põranda alt ja selle kõrval asunud surnuaialt inimluid. Need maeti 1806. aastal ümber Toomeorgu Vallikraavi tänava äärde. Viis aastat hiljem, 1811. aastal, püstitati siia arhitekt J. W. Krause jooniste järgi väike nelinurkne monument, mis on inspireeritud Väike-Aasia Lüükia hauamonumentidest. Rahvaste monument meenutab, et Tartu ajalugu ei koosne üksnes ülikoolist ja uhketest hoonetest – linna kihid ulatuvad palju sügavamale. 1985. aastal leiti ülikooli peahoone keldritest arheoloogilistel kaevamistel taas inimluid. Ka need maeti monumendi juurde ühishauda. Peatu hetkeks, vaata monumenti lähemalt ja mõtle, kui palju sajandeid ning lugusid võib peituda ühe väikese paiga all.
Jakob Hurt (1839 - 1907) oli esimene eestlasest kirikuõpetaja, kes tegutses Otepääl aastatel 1872 - 1880. Ta oli Eesti rahvusliku liikumise aja suurkuju, rahvaluule- ja keeleteadlane. Otepääl töötades juhtis J. Hurt presidendina nii Eesti Kirjameeste Seltsi kui ka Eesti Aleksandrikooli asutamise peakomiteed. Ta edendas Otepää kihelkonna koolielu ning ajakohastas koolihooneid. Otepää Kirikumõisa hoones ehk pastoraadis elas J. Hurt enamuse oma Otepääl viibimise aastatest, seetõttu paigaldati hoone esisele haljasalale 25. novembril 1989. aastal Jakob Hurda graniitbüst (skulptuuri autor on Villu Jaanisoo). Hoones asuvas Eesti lipu muuseumis on Jakob Hurda elule ja tegevusele pühandatud ka eraldi tuba.
Avasta Tartu Ülikooli rikast ajalugu Johann Karl Simon Morgensterni mälestussamba juures, mis asub ülikooli territooriumil. Morgenstern, tuntud kui elokventsuse, klassikalise filoloogia, esteetika ning kirjandus- ja kunstiajaloo professor, oli üks ülikooli raamatukogu rajajatest ja selle esimene direktor. Lisaks asutas ta 1803. aastal Tartu Ülikooli kunstimuuseumi. Mälestussammas on austusavaldus tema panusele hariduse ja kultuuri arengusse. Külastades seda ajaloolist monumenti, saate süveneda teadmiste ja kultuuripärandi maailma, mis on kujundanud tänapäeva Tartu.
Jõgeva linna piiril, Piibe maantee äärdes seisab külmasammas sest just siin on mõõdetud Eesti külmarekord -43,5 °C 1940. aastal. Samba kavandi tegi kunstnik Rein Ereb. Sambal on kirjas veel teinegi temperatuurinäit. 2003. aasta külmarekord -37,6 °C mõõdeti samuti Jõgeval. Kas teadsid, et rahvasuus kutsutakse Jõgevat Eesti Külmapealinnaks?
Karl Ernst von Baer oli loodusteadlane, kirjeldava ja võrdleva embrüoloogia rajaja, Peterburi Teaduste Akadeemia akadeemik. Ta õppis Tartus aastatel 1810 - 1811 arstiteadust ja sai siin doktorikraadi. Alates 1817. aastast töötas Baer Königsbergis zooloogia ja anatoomia professorina. Hiljem Peterburis tegeles ta mitmete teadusvaldkondadega, sealhulgas antropoloogia, geograafia ja ihtüoloogiaga. Oma elu viimased aastad 1867-1876 veetis ta Tartus, kus kirjutas oma kolme köitelise artiklite ja kõnede kogu ning osales aktiivselt Loodusuurijate Seltsi tegevuses, mille presidendiks ta valiti 1869. aastal. Tartu kesklinnas Toomemäel asuv Karl Ernst von Baeri mälestusmonument valmis 1886. aastal ning selle autor on M. Opeku.
Võru linna kalmistule on maetud Eesti Vabadussõjas langenud võitlejad.Vabadussõda algas 1918. aasta novembris Nõukogude Venemaa kallaletungiga Eesti Vabariigile ja lõppes 2. veebruaril 1920. aastal Tartu rahulepingu sõlmimisega. Nõukogude okupatsiooni ajal monument hävitati. 1987. aastal alustas Vaba Sõltumatu Noorte Kolonn Nr 1 Vabadussõjas langenute haudade korrastamist ning 23. juunil 1988. aastal mälestussammas avati taas.
1. mail 1990. a tähistati Luunjas riigimajandi 70. aastapäeva. Kuna hobuse kasvatamine ja ratsasport kuuluvad traditsiooniliselt Luunja vallaelu juurde ning mõisasüdames peetakse hobuseid ka praegu, püstitati tähtpäeva puhul Luunja alevikku monument põllumehe parimale abimehele ajaloos - hobusele. Pronksist hobuseskulptuuri autoriks on Endel Taniloo. Ööl vastu 20. juunit 2017. a värviti skulptuur tundmatute kunstnike poolt lillaks. Rahvapärimuse kohaselt muutus hobune vihast lillaks, sest haldusreformi käigus ähvardas Luunja valda sundliitmine Tartuga. Vald suutis oma iseseisvuse säilitada.
1562. aastal anti Walk (praeguse Valga vana nimetus) koos muu Liivimaaga Liivi sõja vaherahulepinguga Poolale. Valga linnaõigused kirjutas Poola kuningas Stefan Batory alla 11. juunil 1584. aastal lähtudes oma kolonialiseerimispoliitikast. Kuningas oli seda meelt, et Liivimaale tuleks katoliiklastest uusasukatele (talupoegadele, käsitöölistele, kaupmeestele) anda pärisomanduseks maad ning tugevdada ka seeläbi liivimaal katoliiklust.Seetõttu on Valga Kesk tänava alleel Stefan Batoryle pühendatud mälestusmärk, mis valmis 2002. aastal Valga linna, Ungari ja Poola saatkonna ühistööna.