Setod on põline läänemeresoome rahvas, kelle ajalooline asuala jääb tänapäeva Eesti ja Venemaa piirialadele. Nende kultuuris põimuvad õigeusk ja vanemad rahvausundi kihistused ning seto keel erineb eesti kirjakeelest sedavõrd, et selle iseseisva keele staatuse üle on Setomaal pikalt arutletud.
Ajalooline Setomaa ulatus mõlemale poole tänast Eesti-Vene piiri. Pärast piiri kujunemist 20. sajandil jäi suurem osa ajaloolisest Setomaast Venemaa poolele ning vana keskuse Petseri linn samuti sinna. Eesti poolel on Setomaa tänapäeval koondunud peamiselt Värska, Meremäe ja Mikitamäe ümbrusse.
Seto pärimuses on tähtsal kohal Peko – viljakuse ja maa jumalus, keda kujutatakse Setomaa kaitsjana. Peko kohta räägitakse, et ta puhkab Pihkva-Petseri kloostri all ning ärkab siis, kui setod teda kõige rohkem vajavad. See lugu elab seto pärimuses edasi tänini.
Leelo on setode mitmehäälne laulutraditsioon ja üks nende identiteedi alustalasid. Eeslaulja alustab värsireaga, koor liitub viimaste silpide juures ja kordab seejärel kogu rida. Kõige tunnustatum eeslaulja tiitel on lauluema.
Traditsiooniliselt laulsid leelot peamiselt naised ning see saatis Setomaal tööd, pidustusi, pühi ja matuseid. Tänapäeval kõlab leelo enim kultuuriüritustel ja festivalidel, kuid traditsioon pole jäänud ainult lavale. UNESCO kandis seto leelo 2009. aastal vaimse kultuuripärandi nimekirja.
Leelo kõla sünnib eeslaulja ja koori vastusest ning kordusest, mis annab laulule äratuntava rütmi ja jõu. Seto Kuningriigi päeval valitakse Lauluema – eeslaulja, keda kogukond tunnustab tema leelotamisoskuse ja pärimuse hoidmise eest.
Seto kultuuris on punasel oluline koht – seda seostatakse elu, kaitse ja jõuga. Punast leiab nii tikanditest kui ka rahvarõivastest. Seto naiste traditsioonilise rõivastuse juurde kuuluvad linased särgid ja alusrõivad, villased seelikud ning erinevad peakatted. Kõige silmapaistvam osa on aga hõbe: suured sõled, ketid ja teised ehted, mille kandmisel on olnud nii praktiline, sotsiaalne kui ka sümboolne tähendus.
Traditsiooniline rõivastus võis anda märku kandja vanusest, perekonnaseisust ja seisusest. Abielunaise peakate ja juuste katmine erinesid vallalise naise omadest. Ka hõbeehete rohkus võis peegeldada perekonna jõukust. Mõne traditsioonilise ehte valmistamine on tänapäevalgi pikk käsitööprotsess.
Meeste rõivastus on tagasihoidlikum: linane särk, vest või jakk ning vöö. Seto rahvarõivastes pole aga ükski detail päris juhuslik. Rõivad, ehted ja nende kandmise viis moodustavad süsteemi, mille järgi võis varem inimese kohta üsna palju teada saada ka ilma küsimata.
Olete oodatud Obinitsa muuseumisse end riidesse panema!Seto kultuuri õpituba "Rõivile panek" on naisterahvale seto rõivaste selga panemine ja pää tegemine. Rõivile pannakse üks seltskonna või grupi liige. Riietumise käigus saab giidilt teada, kuidas seto naine ja mees peaksid traditsioonide kohaselt rõivil ehk riides käima. Saab selgeks, kuidas visuaalselt eristada abielus naist ning vallalist tüdrukut. Lisaks tutvustatakse esemete ajaloolist konteksti ja olulisust seto kultuuris. Tule ja tutvu seto rahvariiete ja ajalooga!
Värska Talumuuseum on ainulaadne paik Setomaal, mis pakub põhjalikku sissevaadet 1920. aastate jõuka seto kindlustalu ellu. See on suurepärane koht, kus kogeda seto kultuuri, arhitektuuri ja traditsioone. Hoonete kompleksi kuuluvad suitsusaun, elumaja, rõiva-, söögi- ja viljaait, loomalaut, heinaküün, meeste töötuba, rehi, sepikoda ja potivabrik - ülevaate saab kogu seto arhitektuurist. Muuseumis elavad ka ehtsad Eesti taluloomad. Ettetellmisel pakutakse erinevaid töötubasid- sõira valmistamine, leivategu, seto pitsi heegeldamine jpm. Rehe all on avatud Setomaa suurim käsitööpood! Tule külla!
Obinitsa muuseumis saab tutvuda Setomaa omapärase kultuuri ja ajalooga, osaleda erinevates õpitubades ja üritustel. Enamik muuseumikogu esemeid on pärit ümbruskonna küladest. Eriti väärtustatakse seto naiste peent käsitööd. Muuseum asub Setomaa südames ning pakub ülevaadet piirkonna elust, traditsioonidest ja rahvarõivastest. Püsiekspositsioonis on välja pandud ehtsad taluriistad, rõivakomplektid ja fotod, mis avavad seto kultuuri eri tahke. Muuseumi kõige populaarsem programm kannab nime "Rõivile!". Rõivile panek tähendab naisele seto rõivaste selga panemist ja pää tegemist. Riietumise käigus tutvustatakse esemete ajaloolist konteksti. Muuseumis on võimalik tellida käsitöö õpituba, kus meisterdatakse seto traditsioonilisi vöösid ja paelu. Hooajati pakutakse ka teisi tegevusi, nagu tikandi ja villatööde tutvustust ning juhendatud ekskursioone külas.
Seto Tsäimajas saab süüa autentseid seto rahvustoite käsitööna valminud savinõudest ning menüüst valikut tehes saab harjutada ka seto keelt. Ettetellimisel kuulata ka seto laulu ja pillilugusid. Söögikoht asub Värska talumuuseumi kõrval - nii on võimalus söögielamus ka kultuurielamusega ühildada ning kohalikku käsitöö- ja suveniiripoodi uudistada.Maja teisel korrusel asub õppeklass, mis sobib seminaride ja koosolekute korraldamiseks ning väiksemale seltskonnale privaatsemaks einestamiseks.. Ettetellimisel: gruppide toitlustamine, peolauad, peoteenindus (catering) koosolekuruumi kasutus, ürituste programm koostöös Setomaa Muuseumidega jms.
Saatse muuseumi peamaja ei meenuta sugugi seto tare. See on hoopis uhke häärber! Maja oligi algselt elumaja, seejärel koolimaja ja nüüd muuseum. Saatse muuseumi teevad eriliseks seinale maalitud tekstid ja võimalus vaadata vanu filmilõike Setomaa aja- ja usundiloo kohta. Maja ülakorrusel on kunagine klassiruum sisse seatud nõukogude aja stiilis. Muuseumil on avar õueala ja väike lava, seega mõnus paik pikniku pidamiseks. Lisaks algab ja lõpeb muuseumi juures väikene piiriäärne matkarada, mida võimalik läbida ka siis, kui muuseum ise suletud on.
Õrsava järve kaldal asuv juugendstiilis kindral Nikolai Reegi suveresidents on kahtlemata Põhjalaagri arhitektuuripärl, mis on taastatud võimalikult originaalilähedaselt. Alates 2020. aastast on maja avatud külastajatele. Keskuse ekspositsioon annab teadmisi 1920. aastatel Setomaale rajatud Petseri Põhjalaagrist, Vabadussõja sündmustest ning ravimuda ja mineraalvee kasutamisest siinses kuurortpiirkonnas. Reegi majas on õdus kohvik ning vastavalt hooajale saab laenutada jalgrattaid, paate, vesirattaid või uiske. Eraldi parkla autokaravanidele. Suvel laevareisid Õrsava järvelt Värska lahele.
Avasta Setomaa omanäoline kultuur, traditsioonid ja ehe kohalik maitseelamus. Babelhouse elamustuuril Tartust Setomaale tutvud piirkonna erinevate paikade ja eluoluga. Tuuril külastame Värska Talumuuseumi, kus saab aimu traditsioonilisest seto talukultuurist ning kogeda, kuidas on elatud vanadel aegadel. Maitseme autentset seto kööki, kus kohalikel maitsetel on sügav tähendus. Soovi korral saab programmi täiendada seto leelo töötoa, seto rõivilepanekuga, sõira tegemise töötoaga või parvesõiduga Värska järvel. Babelhouse elamustuurid on paindlikud ning pannakse kokku vastavalt rühma soovidele ja ajapiirile. Tuuri käigus on võimalik soetada ka suveniire ning kohalikku käsitööd. Setomaa tuur sobib suurepäraselt äripartneritele, konverentsikülalistele ja välismaa sõpradele, tutvumaks Eestiga veidi teistsugusel ja ehedal moel. Broneeri reis ja naudi unustamatut elamust Setomaal!
Matk, mis ühendab liikumise, värske õhu ja ajaloohõngu!Tule üksi, koos sõbra või seltskonnaga tõukerattamatkale Setomaa võrratusse atmosfääri Lämmijärve äärsetel maastikel ja külades. Liigume mööda vana järvepõhja läbi männimetsade, mööda muistsetest asulakohtadest ja pikk-kalmetest traditsioonilise hästisäilinud seto majapidamiseni. Matka algus- ja lõpp-punkt on Mäe Loodusmaja parklast.
Seto toidulauda on kujundanud kohalik loodus ja õigeusu paastutraditsioonid. Liha on seal ajalooliselt olnud tagasihoidlikumal kohal ning rohkem kasutatakse kala, seeni, piimatooteid, sibulat ja seda, mida parasjagu aiast või metsast võtta on.
Toitu valmistati suures puuahjus, kus ühest kütmisest tehti mitu rooga. Aeglane küpsemine andis toidule oma maitse ja säästis samal ajal puid.
Üks tuntumaid seto roogi on sõir, värske pressitud kohupiimajuust, mida süüakse sageli eraldi suupistena. Seto sõir on saanud Euroopa Liidus kaitstud geograafilise tähise, mis tunnustab selle seost konkreetse piirkonna ja valmistamisviisiga.
Suulliim on hapendatud piimal põhinev külm suvesupp, kuhu käivad värsked köögiviljad ja seto sibul. Kõige lihtsam on seda kirjeldada kui midagi, mis kõlab esmapilgul tuttavalt, aga maitseb täiesti omamoodi.
Handsa on traditsiooniline kange jook, mida valmistatakse teraviljast või kartulist. Seda on Setomaal seostatud pidude, pulmade ja pühadega ning tänapäeval valmistavad handsa traditsiooni edasi ka kohalikud tootjad.
Jüripäeva paiku kogunevad setod kalmistutele, et oma esivanemaid mälestada. Haudadele kaetakse laud, millele pannakse toit ja jook, sageli ka rukkijook. Pered söövad haua ääres, räägivad omavahel ja tervitavad teisi. Õigeusu preester liigub haudade vahel, palvetades koos peredega lahkunute eest.
See on mälestamine, aga mitte ainult vaikuses ja leinas. Seto traditsioonis kuuluvad surnud endiselt kogukonna juurde ning nendega jagatakse ka midagi nii argist nagu ühine söögikord. Kalmistu täitub üheks päevaks inimeste, toidu, jutu ja lauluga.
Setomaa on täis väikeseid puukabeleid ehk tsässonaid, mis seisavad metsalagendikel ja põlluservades. Iga tsässon kuulub kindlale külale ja on pühendatud kindlale pühakule. Pühaku nimepäeval või külapühal ärkab kabel ellu: peetakse jumalateenistus, käiakse rongkäigus ümber tsässona ning kogunetakse seejärel kalmistule esivanemaid mälestama.
Tsässonad on sageli väikesed, mõnikord peaaegu aiakuuri mõõtu, mistõttu võib neist mööda sõita ilma neid märkamata. Sees on tavaliselt ikoonid, küünlad ja mõned pingid. Vanimad säilinud tsässonad pärinevad mitme sajandi tagant.
Need ei ole lihtsalt vanad puumajad ega vaatamisväärsused, vaid tänini kasutatavad pühakojad. Kui astud sisse, tee seda vaikselt ja jäta kõik täpselt nii, nagu leidsid.
Setod on oma kombeid hoidnud nii kaua, et osa neist võib tänapäeva inimesele üsna ootamatu tunduda.
Lihavõtetel ei jää värvitud munad ainult lauale. Neid veeretatakse spetsiaalselt selleks ehitatud liivakaldalt ning mängust võib kujuneda päris võistlus. Jüripäeval ja teistel pühadel viiakse toit ja jook kalmistule, kaetakse esivanemate haudade juures laud ning süüakse koos pere ja kogukonnaga. Preester liigub haudade vahel, palvetades koos peredega.
Peko on seto pärimuses viljakuse ja maa heaoluga seotud jumalus. Vanasti hoiti Peko puukuju varjul viljasalves või aidas ning kord aastas toodi see välja. Peko-peremehe valimisega olid seotud rituaalid ja võistlused, mille juurde kuulusid maadlemine ja üle aia hüppamine. Võitja sai õiguse Peko kuju enda juures hoida.
Seto Kuningriigipäev lõpeb sõjaväeparaadiga. Armee varustuseks on hangud, labidad ja muud talutööriistad ning relvad on pigem sümboolsed kui päriselt lahinguks mõeldud. Kuningriigi juhiks valitakse ülemsootska, kes esindab seto rahvast järgmise aasta jooksul.
Ka seto rahvarõivad räägivad kandjast rohkem, kui esmapilgul arvata võiks. Hõbeehted, peakate, juuste kandmise viis ja muud rõivadetailid olid seotud inimese vanuse, perekonnaseisu ja staatusega. Setomaal võis rõivastusest inimese kohta päris palju teada saada enne, kui ta üldse rääkima hakkas.