Sangaste loss

Sangaste loss

Sangaste krahvi aretatud rukist kasvatatakse tänapäevani

Olete Sangastes. Siinne loss on kujunenud rukkikrahv Friedrich Georg Magnus von Bergi elu ja tööd, sealhulgas rukki aretust tutvustavaks külastusmõisaks.

Rukis on meile põlvest põlve tähendanud igapäevast leiba – eestlased on seda leivaviljana kasvatanud juba tuhat aastat ja et Sangastet võib nimetada mitteametlikuks rukkipealinnaks – 130 aastat tagasi õnnestus Sangaste mõisahärral algse aretustöö tulemusena luua uus talirukki sort “Sangaste”, mis on teadaolevalt vanim käesoleva ajani tootmises olev rukkisort. Pika ja jämeda kõrre, hea terasaagi, talve- ja haiguskindlusega “Sangaste” rukis leidis tunnustamist mitmetel maailmanäitustel.

Sangaste krahv oli silmapaistev mees, kes oma käitumisega teistest aadlimeestest kõvasti erines. Krahvist teati, et ta oli eelistanud lihtsat talupojatoitu. Karulas mäletati, et “krahv käve Puritse talus lõunal perenaise man. Perenaine küsinu: “Mis söögis tahat?” “Teda sama, mis esi sööt. Küdsetusi kartult ja haput piima.” Puulusikaga ja puuanumast sõi. See olli täl sääl egä lõuna. Ta taht lihtsat sööki. Ja ega lihtsa inimesega ajas juttu”. Krahvi pojapojad mäletavad siiani vanaisa lihtsat toidulauda: tangupuder, kooritud hapupiim ja soolaheeringas. Suviti oli ta alati ringi käinud pasteldes.