Pindi kirik Lasvas

Tartu Peetri kirik on üks Lõuna-Eesti kauneimaid neogooti stiilis luteri pühakodasid, mis rajati 19. sajandi lõpul kasvava eestikeelse kogukonna vaimseks koduks. Arhitekt Viktor Schröteri loodud kirik paistab silma oma 56,5 meetri kõrguse torniga ning võimsa tellisfassaadiga, mis kujundas ümber kogu Ülejõe linnaosa ilme. Kirikusaal on valgusküllane ja avar, tähelepanuväärse kolmekorruselise interjööriga. Puidust rõdud ja neogooti kaared annavad ruumile soojuse ja väärika rütmi, luues mulje tõelisest linnakatedraalist. Külastajad saavad imetleda Johann Köleri altarimaali „Kutsuv Kristus“ (1897) ning kuulata 19. sajandi lõpust pärineva 22 registriga orelit, mis teevad Peetri kirikust ühe Tartu hinnatuima kontserdipaiga suurepärase akustikaga. Kirik rajati Eesti esimese üldlaulupeo lähistele ning on olnud oluline osa eestlaste kultuuri- ja kogudusloost alates selle nurgakivi asetamisest 1882. aastal.

Otepää talvekirik on ehitatud ümber vana kirikumõisa abihoonest ning kasutusel pühakojana peamiselt talvisel perioodil. See on väike õdus kirik, mis valminud tänu soomlaste, Otepää sõprusvalla Vihti koguduse toetusele. Kirik on pühitsetud 1992, Soome Iseseisvuspäeval 6. detsembril ja selle pühitsetud nimeks on Lesknaise ja vaeslapse kabel. Lesknaistele on ta pühendatud põhjusel, et nõukogude korra ajal hoidsid just nemad oma väikesest palgast kirikut hinges. Talvekiriku kõrval asuvas pastoraadihoones on õnnistatud Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge lipp, millest hiljem sai Eesti riigilipp. Praegugi on selles majas lipu lugu tuvustav Eesti lipu muuseum.

Setomaal pole ajalooliselt olnud pärisorjust ega mõisnikke. Siinsed maad on kuulunud Petseri kloostrile ja misjonitööd tegid seto rahva seas rahumeelsed kloostri mungad. Pikapeale hakkas õigeusuliste arv kirikuga harjudes kasvama ja usk rahva südamesse kinnistuma. Kõrge, põllukividest seinte ja tellistest karniisidega Värska õigeusu kiriku nimepühak on Püha Georgius ehk Püha Jüri. Kiriku tähtsaim püha on kevadine jüripäev, mida peetakse Setomaal 6. mail ja mis tipneb pärastlõunase kirmaski ehk külapeoga. Kiriku on ehitatud rahva enda rahaga ja siin on säilinud algupärane 20. sajandi algusest pärit ikonostaas ehk ikoonisein. Selle osaks on 17. sajandil puule maalitud püha Jüri ikoon ja kirikus on kasutusel arvukalt kauneid kohalike naiste käsitööna valmistatud pühaserätte. Kiriku ümber asub Värska kalmistu, kus puhkavad mitmed Setomaa nimekad kultuuritegelased.

Saatse kirik valmis 1801.a. Siinne kogudus on olnud segakogudus, kuhu on kuulunud nii setod kui ka venelased. Saatse suurim püha on päätnitsapäiv (juuli viimane reede), kiriku nimepüha. Paraskeva on kreeka keeles ’reede’, setokeelse nime on see saanud vene keele kaudu (пятница). Kirikus on vaatamiseks väljas vanast puukirikust pärinevad restaureeritud “kuninglikud väravad” ja 15. sajandi imettegev kivirist. Saatse kirikuga on seotud ainus seto soost pühak: Püha Stefanus, keda ikoonidel kujutatakse seto rahvarõivais. Stefanus lasti 1919. a maha koos preester Isa Vassiliga.Kiriku külastamisel on soovitav annetus.

Barokkarhitektuur kooskõlas pseudogootikaga (ümberehitus: Johann Gottfried Mühlhausen). 12 väikest nooljat ehistorni tähistavad sümboolselt Kristuse 12 apostlit.Kiriku pastoraat ehitati aastal 1817.Igal pühapäeval kell 13.00 toimuvad kirikus jumalateenistused. Külmal ajal jumalateenistused toimuvad kiriku kõrval pastoraadis.

Palamuse kirik on Põhja-Tartumaa üks vanimaid keskaegseid kirikuid. Esmakordselt on kirikut dokumentides mainitud 1234. aastal.Kindluskirikuna pakkus kirik sõdade ajal inimestele kaitset sissetungijate eest. Kiriku ümber on matmisala, millest on alles 2 hauatähist. Ainulaadsed puuskulptuurid altaril ja kantslil pärinevad 1696 aastast. Hoone idaseina välisküljel on krohvi alt vabastatud kvaadermaaling. Kirikus toimuvad igal pühapäeval kell 11:00 jumalateenistused. Samuti viiakse kirikus läbi kauneid kontserte ning teinekord on võimalik vaatamas käia etendusi.

Keskaegne Rõngu Mihkli kirik on pühendatud peaingel Miikaelile. Kirikut tuntakse ka Rõngu vanima ehitisena.Pühakoda on läbi aegade mitmete sõdade, alates Põhjasõjast, tõttu korduvalt kannatada saanud ning taastamistööde käigus kaotanud oma algse arhitektuurse ilme. 1702. aastal põletasid kasakad kiriku maha, alles jäid vaid müürid. Oma praeguse uusgooti stiilis kuju omandas kirik 1900–1901. aastatel Rudolf von Engelhardti projekti järgi tehtud ümberehituste käigus. Kiriku praegune kuju pärineb viimasest ümberehitusest, 1901 aastast. Tähelepanu väärivad kirikus altarimaal (1901, Dresdeni meistritöö); orel (V. Müllverstedt 1874) ja vitraažid (1900, Riia meistrite töö). Hea teada:Kirik osaleb nii "Teeliste Kirikute" kui " Kirikute Öö" programmis. Külastada saab pühapäeviti jumalateenistuse ajal või eelneval kokkuleppel.

Miikse Ristija Johannese kirik on väike puust õigeusu kirik Eesti kagunurgas Setomaal. Selle kiriku teeb eriliseks eelkõige tema lugu. See ehitati 1953. aastal, nõukogude ajal, mil religiooni ja kirikute ehitamist ei soositud. Kohalikud inimesed võtsid siiski ette julge sammu ning ehitasid kiriku oma jõududega, töötades võimude tähelepanu vältimiseks sageli õhtuti ja öösiti. Täna on Miikse kirik taas Seto kogukonna tugevuse ja visaduse sümbol, kus kohalik kogukond taastas laguneva pühakoja uueks ja pilkupüüdvaks seto kirikuks. Altar ja ikoonid säilisid, kuid uus on pitsilise mustriga fassaad millel kasutati nii seto värve (punast, sinist ja lambavilla valget) kui seto vöö mustreid. Kiriku ümbruses asuvad ka vana kalmistu ja pühad kivid, mis annavad paigale erilise ajaloolise ja vaimse atmosfääri. Kirik on avatud kord kuus teenistuse ajal, muudel aegadel saab kirikusse kokkuleppel kirikuvanemaga (suhtleb eesti ja vene keeles). Võõrkeelseks Setomaa tuuriks soovitame tellida kohalik giid.