Eesti varane modernistlik kunst on olemuselt kindlasti rustikaalne. Kohe moodsate kunstinähtuste mõjuväljas tegutsema hakanud noored kunstnikud olid pärit taluperedest ja traditsioonilisest külaühiskonnast ning nende loomingu motiivid ja teemad jäid tihti püsivalt seotuks kodukandiga, sealse looduse ja maastikega. Kuigi maal säilisid pikaaegsed mustrid kauem, jõudis ka siia uue aja vaim, mis väärtustas isiklikke vabadusi. Antsla aleviku poisse pani metsa tagant aimatav vedurisuits unistama mujal avanevatest võimalustest ja teedest, nagu on oma noorusajast meenutanud Bernard Kangro. Nii oli ilmselt ka seal kandis sündinud Karl Pärsimäega. Ehk unistas temagi algusest peale Pariisist, kui ta sellele unistusele kohe ka nime anda ei osanud?
Modernistlikku kunstikeelt õppima asunud põlvkond oli suures osas pärit maalt, ennekõike Lõuna-Eestist. Seost pole raske leida, sest sellest räägivad nende kunstiteosed. Eesti modernismis avalduv sügav rustikaalsus on selle unikaalne eripära. Kas uuenduslik kunstimõte võis sündida ka maal? Kuidas on modernistlikku kunsti vorminud külageeniused? Kuidas sai 20. sajandi alguses Antsla lähedal taluperes kasvanud Karl Pärsimäest kunstnik, kelle maalid kõnetavad ka 21. sajandi nutimaailma inimest?
Karl Pärsimäe puhul võib pidada õnnelikuks juhuseks, et kokkupuuted kunstiõppega tõid välja selle, mis oli temas juba niigi olemas. Pärsimägi paistis eripärasena silma nii teiste õpilaste seas kui ka näitustel esinedes. Tema kunstis on kooskõlas äärmiselt moodne suhtumine, mis väljendub siinse kunstipildi kontekstis eelkõige rabavates värvikooslustes, ja samas siirus, vahetu ausus, mida tahaks kohe seostada tema maapoisiliku karakteriga.
Pärsimäe maalid paneb elama värv ja selle kasutamise võtted. Tema suhe kunstiga pidi alguse saama just värvist, mis käivitas fantaasia. Värvi kaudu leidis Pärsimägi kontakti maailmaga, milles ta tahtis elada. Pärsimäe kaasaegsetelt säilinud mälukildudes räägitakse korduvalt tema kunsti sisse kadumistest ja n-ö tavamaailma eest eemale putkamistest. Kunst oli Pärsimäe lemmikkoht, sellele järgnes ilmselt kodukant ja Võrumaa maastik.
Võrumaa ja kodukandi looduse ning Võru vaadete kui talle tuttava ja turvalise keskkonna maalimise kõrval kujutas Pärsimägi lugematutes variatsioonides interjööri väikseid argiseid stseene. Nende tööde põhiliseks teemaks on inimese ja ruumi kontakti ja dialoogi mõtestamine. Üksik, enamasti naissoost inimfiguur ruumis. Inimene tema teostel pole kujutatud pingestatult või karakterit rõhutavalt. Inimene on siin inimene, lihtne ja helge, samas saladuslik.
Kuraator: Liis Pählapuu
Kujundaja: Peeter Krosmann
Graafiline disain: Angelika Schneider
Koordinaator Rene Kriisa
Näituse meeskond: Richard Adang, Nele Ambos, Siim Asmer, Indrek Grigor, Joanna Hoffmann, Mare Joonsalu, Margus Joonsalu, Katrin Lõoke, Kadri Mägi, Jaanika Peebo, Anti Saar, Ago Teedema
