Kambja kirik

Tere tulemast Eesti koorilaulu hälli, Kambjasse!

1794. aastal asutas Kambja kirikuõpetaja Heinrich Andreas Erxleben koos vennastekogudusega siin Eesti esimese laulukoori. Kambja maamärgiks on 14. sajandil ehitatud, seejärel mitmes sõjas maha põletatud ning ikka ja jälle taastatud Kambja Martini kirik. Taolise saatusega kirikuid on Eestis kümneid, kuid just selles kirikus tõlkis Kambja kirikuõpetaja Andreas Virginius koos oma poja Adrian Virginiusega lõunaeesti keelde “Wastse Testamendi”, samuti asutas Andreas Virginius 1686. aastal kiriku juurde ühe esimestest Eesti talurahvakoolidest. Virginiuse esmase õpetuse all sai Kambja poisist Ignatsi Jaagust üks Forseliuse poolt Rootsi kuningale esitletud eestlasest, kes aitas Eesti kooliõpetajate haridusel jätkuda. Seega on Kambja eesti kirjakeele, hariduse ja koorilaulu häll.

Kambjas väärib külastust Suure-Kambja metsapark, mis asub mõisa järve ääres. Suure-Kambja mõisapargis kasvab vana mõisahoone ees kaks võimsat umbes 250-aastast lehist (Kambja lehised), üks neist Eesti jämedaim Euroopa lehis (Ü=440 cm 1,3 m kõrguselt). Neid peetakse vanimateks selle liigi esindajateks Eestis. Nagu paljudes Eesti mõisaparkides, on ka siin haruldasi liike: Murray mänd, hall pähklipuu, püramiidne hiina pappel, pensilvaania saar jt.

Huviväärsed on Kambja Martini kirik ja kalmistu. Kalmistu juures asub Vabadussõja mälestussammas, nn Kambja Jaak (avati 1929, taastati 1989) ja perekivi (avati 2011, Perekonnakivil on kujutatud ema, isa, kaks tütart ja poeg. Pere liikmed on omavahel põimunud ja vaatavad taevasse).

Kiriku väravas on 1932. a istutatud Rootsi kroonprintsi Gustav Adolfi istutatud tamm. Lähedal asuvad Eesti talurahvakooli 300. aastapäeva mälestuspaik ja tulealtar. Kirikuaias on Bengt Gottfried Forseliuse, Ignatsi Jaagu, Andreas Virginiuse ja Albrecht Sutori sümboolse kalmu kivid.