Elna käib koolimajas lambipirne kruttimas. Ta vahetab tugevamad nõrgemate vastu ja müüb saagiks saadud pirne turul, et toita oma poega Ennut ja tema pruuti Leenat. Ühel päeval teatab talle Ennu, et seoses Elna pärandi avamisega kuulub korter nüüd talle ja teda pole enam vaja.
Lühifilmi motoks on tsitaat Eugene Ionescolt: “Surnuid on rohkem kui elavaid. Surnute arv kasvab. Elavaid kohtab harva.” Kohati groteskseks kalduva pilaloo peategelane Elna (Anne Türnpu) avastab end ühel päeval röövelliku kapitalismi tinigmustes toimetulekuvõimetu elava surnuna.
