Miks hakkas Vernere otsima just naiseeskujusid? Doktoriõpingute ajal uuris Vernere kõige tuntumaid femme fatale tegelaskujusid – sireene, Medusat ja Pandorat. Neil Vana-Kreeka kangelannadel oli küll seksuaalsus ja võim, kuid see tõi kaasa ka kättemaksu, karistuse ja valu. Kunstniku tähelepanu koondus ebaõiglasele kannatusele, mida need tegelased pidid võrgutusliku veetluse tõttu taluma, samuti sellele, kuidas meeste kirja pandud mütoloogilistes lugudes on naisi sajandite vältel ekslikult süüdlastena tõlgendatud. Eriti huvitas Verneret, et neis Euroopa kultuuriloo tüvitekstides avaldub sissejuurdunud hirm naise seksuaalsuse ees. Ta proovis mõista, miks seda ka tänapäeval alla surutakse ja vääralt kujutatakse ning ohvreid nende kannatustes süüdistatakse. Need arhetüüpsed tegelased aitasid välja selgitada, kuidas avaldub naise seksuaalsusega seotud ärevus tänapäeva Ida-Euroopa postsovetlikus ühiskonnas.
Akadeemilise uurimistöö kõrval võtsid need ideed samal ajal kuju ka Vernere kunstis. Oma tindi ja munatempera maalides vabastas ta naise keha piirangutest ning lasi veetlusel ja jõul abstraktsiooni kaudu esile kerkida. Vernere teosed lagundasid koost ja muundasid visuaalselt naise kehaosi. Kuigi kujutised on sageli loodud dramaatilise musta pigmendiga valgel paberil, jääb kehavorm ise voolavaks, mänguliseks ja õrnaks, tuues välja naistes peituva uudishimu ja elujõu. Nii Vernere varasem looming kui ka uued lootusrikkad teosed vormivad meie arusaama vabadest naistest, kes liiguvad sihikindlalt edasi, et kujundada elu, mis on täis loovust ja ilu.
