Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis (1944–1949) ja hiljem ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis (1956–1959) õppinud Roode kujutas iseennast järjekindlalt läbi elu – sealhulgas ka Karagandõ vangilaagris veedetud aastatel (1950–1956). Tema vähemalt kuuekümnest maalist ja saja kuuekümnest joonistusest koosnev autoportreede kogum on mastaabilt ainulaadne mitte ainult Eesti kunstis, vaid ka rahvusvahelises kunstiloos.
Kui peegelpilt on kunstnikule kõige kättesaadavam ja vähenõudlikum modell, siis Roode puhul oli autoportree ühtlasi vormiliste ja sisuliste eksperimentide lähtepunkt. Eriti tähelepanuväärne on 1965. aasta paiku alustatud modernistlike autoportreede sari, milles radikaalsed deformatsioonid ja sõltumatus traditsioonilistest kujutamisviisidest viitavad otsekui teadlaslikule lähenemisele nii näole kui ka selle taha jäävale isiksusele. Roode kui veendunud modernisti jaoks olid vormiküsimused alati ka sisulised – ja vastupidi.
Henn Roode autoportreede kõrval saab näitusel näha ka tema koolikaaslaste, nn Tartu sõpruskonna kunstnike autoportreesid. Erilise tähenduse saab Roode teoste võrdlus ta sõbra Ülo Soosteri samavõrd hulljulgete enesejäädvustustega. Paljusid eksponeeritavaid teoseid näidatakse avalikkusele esmakordselt.
Teosed pärinevad kunstniku perekonna kogudest Eestis ja Rootsis, samuti Tartu Kunstimuuseumi, Eesti Kunstimuuseumi ning mitmete erakollektsionääride kogudest.
Näitust saadab kataloog Henn Roode elu ja loomingut käsitlevate artiklitega, tütre mälestustega isast ning rohke pildimaterjaliga.
Kuraator: Tõnis Tatar
Kujundaja: Peeter Krosmann
Graafiline disainer: Katrin Nõu
Koordinaator: Rene Kriisa
