Näituse avamine 18.02.2026 kell 17:00.
Heikki Junninen lõpetas 2001. aastal keskkonnakeemia suuna keskkonnateaduste magistriõppe Kuopio Ülikoolis Soomes. Doktorikaardi sai ta Helsingi Ülikoolis atmosfäärifüüsika erialal (2014). Praegu töötab ta Tartu Ülikoolis keskkonnafüüsika professorina ning on ka värskelt valitud Eesti Teaduste Akadeemia liige.
HJ: “Korteri vannituppa ehitatud pimik, ilmuti lõhn ja punase lambi valguses ilmuvate fotode maagia – just nii algas mu huvi fotograafia vastu. Kuid pimik ei äratanud üksnes armastust pildistamise vastu; seal tärkas ka huvi keemia vastu, mis omakorda põimus huviga looduse ja loodusteaduste vastu.
Käesoleva näituse materjal on pildistatud kahel teadusekspeditsioonil: Himaalaja mäestikus Nepaalis (2014) ja Põhja-Gröönimaal (2015). Mõlema ekspeditsiooni eesmärk oli uurida uute atmosfääriosakeste tekkemehhanisme. Gröönimaal keskenduti eriti arktilise hommiku – päikesekiirguse naasmise – mõjude mõõtmisele pärast kuude pikkust pimedust. Himaalaja mäestikus uuriti mägede mõju troposfääri ülemiste kihtide osakestetekkele.
Gröönimaa ekspeditsiooni baasiks oli Station Nord, Taani sõjaväebaas, mille vahetus läheduses asub Aarhusi Ülikooli eestvedamisel rajatud atmosfääri uurimisjaam Villum Station. Teadusjaama asukoht on erakordne: veebruaris valitseb seal polaaröö ja temperatuurid langevad –40 kraadini, aga juba aprillis saabub ereda päikesega polaarpäev.
Lisaks äärmuslikule külmale, meeletutele lumehangedele ja laiuvatele valgetele väljadele jättis Station Nordist kõige sügavama mulje valgus. Kuigi minu saabudes polaaröö kestis veel, oli veebruari lõpus päevaringi muutus juba tajutav ning iga päevaga vahelduv valgus ja värvimäng olid muinasjutulised, müstilised ja sõnadega pea kirjeldamatud. Fotod annavad sellest küll aimu, kuid kohal olles, ise seda kogedes oli elamus tõeliselt eriline
Pyramid Station asub Nepaalis Himaalaja mäestikus ligi 5000 meetri kõrgusel merepinnast. Jaam rajati algselt meditsiinilisteks uuringuteks, kuid nüüdseks on koostöös Itaalia Teadusnõukoguga (CNR – Consiglio Nazionale delle Ricerche) sinna loodud ka väike atmosfääri- ja aerosoolimõõtmise jaam. Selle paiga teeb eriliseks eelkõige tema väga suur kõrgus ja vajadus sinna tõusta aeglaselt, et keha jõuaks aklimatiseeruda.
Tee Luklast (2500 m merepinnast) “Püramiidile” kestis jalgsi kuus päeva. Kotid liikusid šerpade seljas ja mõõteseadmed transporditi helikopteriga. Hõre õhk pani keha tõsiselt proovile – õppisin kiiresti, et joosta ei tohi, trepiastmeid vahele jätta ei saa ning igasugune rutakas liigutus toob kaasa kohese tugeva hingeldamise.
Keha harjus siiski järk-järgult ning lõpuks sai nautida võrratuid vaateid, mida see ekspeditsioon pakkus. Loodan, et fotode kaudu jõuab vaatajani vähemalt väike killuke sellest võimsast mäestikust.”
