Oma toa killustatud kujutiste kaudu jälgivad maalid näitusel, kuidas ruum oma elaniku kuju võtab. Esemed näivad olevat kehalistes asendites, roomates ja seintele toetudes, jäljendades otsekui inimžeste. Laualamp valgustab hingavat valgust. Värvipritsmed seintel voolavad nagu ninaverejooksu puhul. Peegel peegeldab. Maal on maalitud maali sisse. Lähteportaal on lahti tehtud.
Valguspesa uurib eluruumi poeetikat kohana, kus „mina ise“ (ingl. k. self) olemus saavutab harukordse kohaloleku. Näitus lähtub metonüümiliste seoste loogikast ja konstrueerib maalitud vaikelude ja kunstniku keha suumitud lähifotode seeria kaudu tema killustatud autoportree. Nendes töödes ei avaldu „mina ise“ traditsioonilise portreekunsti tähendusrikka tervikuna. Osadeks, peegeldusteks ja olmeesemeteks hajutatuna näib Rasmus Marksi lähenemine eneseportreele eitavat ühtse ja iseseisva subjekti võimalikkust nii psühholoogilises (subjekt kui „mina ise“) kui ka kunstilises (kunstiteose subjekt) mõttes.
Kunstniku kasutatav võõristustehnika kustutab range piiri, mis elava ja elutu looduse vahel tavaliselt lasub. On võimatu kindlaks teha, kas me oleme tunnistajaks elava kohaloluga läbi imbunud asjade inimlikumaks muutumisele või kunstniku keha asjaks muutumisele, mida ei kujutata kunagi tavapärases inimlikus mastaabis. Pealetungivasse pimedusse peitunud ja silmadele peaaegu valusalt ere valgus viitab kodu keskmes lasuvale ebaõdusale (unheimlich) tundele. Selline julge chiaroscuro kasutamine ehk heledate ja tumedate toonide teadlik vastandamine välistab rahuliku elamise idee, mida tavaliselt omaenda toaga seostatakse. Peegli peegeldus tekitab õõvastava sissetungija mulje, viidates sellele, et isiklik ruum ei kaitsegi meie endi alateadvuse eest. Siin leiab psühhoanalüüsist pärit arusaam, et elu on fundamentaalselt ebamugav, võimsa kunstilise kinnituse.
Rasmus Marks (sünd. 2005) on Läti kunstnik, kes õpib praegu Läti Kunstiakadeemias ja uurib ruumide metafüüsilisi struktuure peamiselt maalikunsti kaudu. Püüdes tabada objektide ja kehaosade psüühilist poolt, kajastavad tema teosed ta enda ja teda ümbritseva alateadlikke muljeid. Lähedus, pimedus ja hubasus on teemad, mis on tema maalides alati kohal. Marks on Young Painter Prize auhinna kandidaat (2024, 2025) ning tema tööd on osalenud mitmetel grupinäitustel Lätis, Leedus ja Belgias. Ta on põrandaaluse kunstiruumi SAKNE asutaja.
Igors Gubenko on Läti filosoof, kirjanik, kuraator ja sõltumatu online kultuuriajakirja Satori toimetaja. Ta on kureerinud Daniela Vētra, MAREUNROLSi, Anna Dzērve, Krišs Salmanise, Voldemārs Johansonsi, Artūrs Virtmanise ja Miķelis Mūrnieks isikunäituseid. Ta kureeris koos Līna Birzaka-Priekule ja Laura Brokānega grupinäitust „Kire nimel” Läti kunstimuuseumis ning koos kollektiiviga “Mākslas birojs” näitust “Alasti elu” Cēsise 2025. aasta kunstifestivalil. Gubenko on moebrändi Fyodor Golan retrospektiivs
