Anna-Liisa Sääse kolmandal isikunäitusel on eksponeeritud metsotinto tehnikas teosed ning ruumi täitev paberpannoo. Näituse pealkiri viitab vastandlike jõudude — musta ja valge — suhtele. Nii nagu graafik tegutseb nende kahe jõu vahealas, taltsutades pooltoone oma tahtele alluma, nii püsib sama pinge pimeduse ja valguse vahel ka ümbritsevas maailmas.
Just sellest pingest kasvab välja näituse keskne teema: empaatia. Vastandudes tänapäeva arvamuste- ja seisukohtade kesksele elurütmile, kutsub näitus muutuma tähelepanelikumaks ja hoolivamaks oma ümbruse suhtes.
Miniatuursete metsotintode sari käsitleb emadust kui üht empaatia kõige käegakatsutavamat väljendust. Emadus tähendab enese keha ja vaimu pühendamist teisele olendile, kuid näitus avardab seda mõtet kaugemale soo, rolli või isegi liigipiiridest. Empaatiat, nagu armastust ja kiindumust, käsitletakse universaalse kogemusena.
Metsotinto on väga aega ja pühendumist nõudev graafikatehnika, mis eeldab intensiivset keskendumist, kannatlikkust ja järjepidevust. Vähesed kunstnikud kasutavad seda regulaarselt. Selles kontekstis muutub tehnika ise metafooriks empaatiast ja emadusest.
