Nii saksa, inglise kui ka prantsuse slängi esimesed kirjalikud allikad kajastavad varaste ja hulguste keelendeid.
Tänaseni on säilinud 15. sajandi prantsuse luuletaja, varga ja hulguse François Villoni luuletused. Neis sisalduvad tollaste vagabundide keelendid. F. V. loomingu näide Johannes Semperi tõlkes:
Ma prantslane, Pariisi kodanik
ja selle üle olen õnnelik.
Ent varsti köie kaudu, süld mis pikk.
saab teada kael, mis kaalub tagumik.
Saksamaal ilmus vargaslängi sõnaraamat 15. sajandi lõpul. 16. sajandi esimesel poolel avaldati Saksamaal raamatu „Liber Vagatorum” ehk „Hulguste raamat” mitu trükki. Selle esimeses osas tutvustati erinevaid kerjuseid ja hulkureid ning nende tegutsemisviise: meetodeid almuste kogumiseks. Raamatu teises osas esitati soovitusi vagabundide kavalustest ja nippidest hoidumiseks ning kolmas osa sisaldas üle 200 kerjuste slängisõna. Üks väljaannetest (1529) sisaldas Martin Lutheri saatesõna.
Eesti keelde, sh kirjakeelde on aegade jooksul käibele tulnud rohkesti laensõnu ja väljendeid vene keelest, samuti vene keele vahendusel. Tõnu Tender kõneleb eesti keelde laenatud nn allilma päritolu slängiväljendist ning kinnipidamiskohtade (vangla ja laagri) subkultuurist.
