7 loodusrada Lõuna-Eestis, kus ka labrador palub pausi
Mina olen Blacky – must labrador, kelle veres voolab lisaks kanamaksapasteedile ka vaba koera vaim. Ma pole lihtsalt tavaline jalutaja. Ma olen loodusmees, matkaja, tõeline sabaga Fred Jüssi. Olen tänaseks rännanud läbi terve maailma – Jõgevast Valgani.
Kui mets kohiseb ja raba hingab, olen mina seal. Ja kuna mul pole veel oma raadiosaadet, siis panen mõtted kirja, et jagada sinuga oma lemmikuid Lõuna-Eesti looduskohti, kus iga heinakõrs inspireerib ja iga mudalomp on potentsiaalne spaakogemus.
Männikjärve raba
Võtame näiteks Männikjärve raba. Seal on lõhnad, mida isegi minu ninasõõrmed ei suuda lõpuni tuvastada – midagi vana metsa, vaikuse ja mõistatusliku sulavee vahepealset. Ma kõndisin seal laudteel nii aeglaselt, et inimene küsis, kas mul on sabamootor tühikäigul. Ei olnud. Ma lihtsalt tundsin, et iga samm siin on nagu väike ülistus loodusele.
Rabas pole kiiret, isegi mu saba liikus seal nagu mediteeriv metronoom. Ainult sääsed ei mediteerinud. Nemad korraldasid mu kõrvade taga rahvusvahelist buffee-õhtusööki.
Võrtsjärv
Suvepäevade lemmik? Võrtsjärv, mu armas suur kauss vett. Kui Peipsi on nagu rahvarohke festival, siis Võrtsjärv on privaatne spa, kus saab matkajärgselt ujuda, teisi pritsida ja oma sisemine kobras välja tuua. Inimesed päevitavad, mina aga vean läbivettinud puuronte kaldale nagu maksaks keegi mulle palka.
Paganamaa
Aga kui sa tahad tunda end nagu tõeline metsašamaan, siis mine Paganamaale. Juba nimigi ütleb, et seal võib kõik juhtuda. Käänulised rajad, kivised teed ja tunne nagu hundid vaataks kaugelt, austusega. Ma seisin seal kivil ja tundsin – jah, siin on koht, kus võib ulguda. (Ja ma ulgusin. Korraks. Inimene ehmus.)
Valgõjärv
Valgõjärv Setomaal on aga ideaalne paik neile, kes hindavad rahu, vaikust ja mudast kõhtu. Ma käin seal hommikuti, kui järv alles uduna oma unenägusid taevasse aurutab. Ujun keset veepeeglit ja tunnen end kui looduse dalai-laama – õnnelik, rahulik, üleni kohal.
Pühajärve matkarada
Ja kuigi loodusel pole lemmikuid, on mu salajane lemmikkoht Pühajärv. Sealne rada lookleb nii armsalt, et isegi mu saba keerab end romantilisse spiraali. Vesi on jahe, maastik vahelduv ja lõhnad… oo, need lõhnad! Kui Eestimaa oleks parfüüm, oleks see Pühajärv – märja labradori versioon.
Taevaskoja
Kui tahad tunnet, et oled astunud pilti otse postkaardilt, siis Taevaskoja on sinu koht. Seal ma jooksin küll ringi nagu oleks liivakivist kofeiinilaksu saanud. Inimene pidi istuma ja “vaadet nautima”, aga mina sprintisin nagu koer, kes unustas, kuhu ta oma kondi mattis (spoiler: ta ei matnudki seda, see oli padja all). Taevaskojas võib ka rahulikult jalutada, seda eelistaks ilmselt inimesed rohkem.
Meenikunno matkarada
Ei saa jätta mainimata Meenikunno raba – laudteed, mis viivad sind justkui paralleelmaailma. Tuleb endale meelde tuletada, et see ei ole illusioon, vaid reaalne elu. Ma suutsin seal ühel hetkel olla samaaegselt neljas lombis. Füüsiliselt keeruline, aga emotsionaalselt tasuv.
Kõik need kohad on mu hinges nagu porijäljed autoistmel – püsivad, soojad ja lõhnakuuse eest. Ma kirjutasin selle loo, sest maailmas on liiga palju koeri, kes arvavad, et elu käibki ainult ümber tänavakvartali. Ja liiga palju inimesi, kes pole kunagi näinud, kuidas nende koer rabamurakate vahel mediteerib.
Võta rada, vali suund, ära karda natuke eksida. Elu parimad lõhnad on seal, kus GPS enam ei tööta.
Kohtume kuskil samblal,
– Blacky, seiklejahing ja neljakäpaline loodusfilosoof
