Lõuna-Eesti elurikkus ja traditsioonid
Kultuuride mitmekesisus nii väikesel alal üllatab isegi asjatundjaid. Elurikkust loovad pärimuskultuuri kogukonnad Mulgimaal, Setomaal, Haanimaal, Karulas jm. Elurikkust loovad Peipsi vanausulised, kelle esivanemad põgenesid Venemaa impeeriumi kirikuvõimude tagakiusamise eest 18. sajandi rändelainega üle Peipsi Kodavere kanti ja rajasid rannaäärsed ridakülad, kus elu jätkub endiselt.
Elurikkusest kõnelevad laulu- ja pillimängu traditsioonid, Teppo lõõts, seto kannel, väikekannel, torupill, Uma Pido, Eesti esimene üldlaulupidu, Eesti lipu kodu Otepääl. Nii nagu väljendavad elurikkust käsitööoskused ja traditsiooniline eluviis, lodi, kale ja haabjas, sibulad ja karakatitsad, nii ka Sangaste rukis, vesiveskid, seto kindlustalu ja tsässon, Vastseliina ordulinnus, Lõuna-Eesti elujõulised hajakülad, talgud-tähtpäevad, samuti mõisakultuur Moostes, uued kogukonnakeskused Sännas, Obinitsas ja mujalgi.
Elurikkusest pakatavad kohalikud maitsed, uma kiil ja uma miil. Kogu see piirkond, mis muinasmaakondade järel aastasadu Liivimaa nime kandis, oli paljude toonaste lõunast tulnud vallutajate jaoks osake müstilisest kaugest põhjast, omalaadsest Ultima Thulest, mis asub teispool teada oleva maa piire. „Lihtne on elu mul siin Liivimaal, ma teen tasapisi tööd ning mu lemmiklaul on pastoraal,“ kähistas Riho Sibul oma kuulsas laulus ärkamisaegset sõnumit.
Traditsioonilise elu lood
„Tugev identiteet, kohapärimus, keel, kultuur ja ajalugu astuvad ühte sammu loodusega Euroopa äärealadel, kus on säilinud veel inimese paigatunnetus ja sellega seotud arusaamine iseendast. Lõuna-Eesti eripalgeliste rahvakildude pärandkultuur rikastab tänaseni siinset kultuuriruumi, loob mingi kindla taustsüsteemi, milles meie moodne elu oma üleilmastuvate arengutega lahti rullub.“
National Geographic Eesti, november 2017
Loe lisa NG artiklitest
Galerii
Autor Andres Treial