Võisiku mõisa müsteerium – mõrv, enesetapp või õnnetus

Võisiku mõisa häärberi seinad on näinud nii mõndagi. Liivimaa üks suurimaid mõisaid oli koduks paljudele kõrgeltsündinud aadlikele, kellel olid ka veresidemed Venemaa keisrikojaga. Neist kuulsaim oli Timotheus Eberhard von Bock, kes oli 19. sajandi alguse üks nimekamaid vabamõtlejaid Vene keisririigis ja kelle kirjutas surematuks Jaan Kross oma teoses “Keisri hull”. Kuid mis juhtus tegelikult ühel 1836. aasta kevadpäeval Võisiku mõisas, kus mõisahärra leiti oma kabinetist kuul peas. Oli see mõrv, enesetapp või õnnetus?

Kui sünniga lotovõidu saanud inimeste kohta öeldakse, et sündis hõbelusikas suus, siis 1787. aastal Tartus ilmavalgust näinud Timotheus von Bock’i suu oli piltlikult öeldes hõbelusikaid täis. Tema vanemad olid jõukad balti aadlikud, kes olid tihedalt seotud Vene keisririigi õukonnaga, isegi nii tihedalt, et perekonnapärimuse kohaselt oli von Bocki vaarisa ei keegi muu kui Peeter I. Balti aadlile omaselt valis ka von Bock 18-aastaselt sõjaväelase karjääri, võttes sõdades Napoleoniga osa enam kui 60 lahingust ning minnes erru polkovniku auastmes. Vähe sellest, von Bock oli ka Venemaa liberaalsete vaadetega imperaator Aleksander I lähedane sõber. Oli ju Aleksander see, kes kehtestas aastatel 1816–1819 Eesti- ja Liivimaal uue talurahvaseaduse, mis lõpetas meil pärisorjuse.

“Kogu toonast mõtteviisi kujundas Prantsuse revolutsioon ja Euroopa poliitiline keskus oli siis Peterburg, mistõttu Eesti pole iialgi varem ega hiljem olnud Euroopa poliitilise keskpunktile nii lähedal,” rääkis Põltsamaa muuseumi juhataja Rutt Tänav. Seetõttu pole ka ime, et Prantsuse revolutsioonist kantud valgustusideed mõjutasid Venemaa keisririigi helgemaid päid ja Rutt Tänava hinnangul oleks ka von Bocki saatus võinud olla teine, kui ta oleks oma märgukirja saatnud enne 1810 aastat, mil Aleksander I  vaated olid veel liberaalsemad. Erru minnes asus Von Bock 1816. aastal Võisiku mõisa, kuid maailma näinud ja valgustusideedest vaimustunud mehe jaoks oli pelgalt mõisahärra elu igav. Mis sellest, et majandada tuli Liivimaa suurimat mõisa. Ja nii ta koostaski kaks aastat hiljem 52 punktilisele konstitutsiooniprojekti, mis kuulutas sisuliselt kadu isevalitsusele. Oli ju Aleksander andnud Poolale konstitutsiooni ja kinnitanud ka Soome oma, mistõttu tundus, et ka Venemaa võiks kaaluda konstitutsiooni vastu võtmist. Paraku saabus Aleksander I vastusena 1818. aasta 19. mail Võisiku mõisa Liivimaa kindralkuberner hoopis markii Paulucci isiklikult, kes võttis von Bocki vahi alla ja toimetas Peterburi Schlüsselburgi kindlusse.

Kindluse niisketes kasemattides veetis aadlik kaheksa pikka aastat. Ta oli üksikkongis, kus ta pidi kannatama vangivalvurite toorutsemist ja jagama oma mitte just parimat sööki rottidega. Ja kuigi ta võis vabalt tellida endale raamatuid ja isegi klaver olla talle kongi toodud, jättis see mehe tervisele oma jälje. Olukorra muutis emotsionaalselt raskemaks ka asjaolu, et ta oli 1817. aastal abiellunud maarahva soost kutsaritütre Ewaga, kellega tal sündis 1818. aasta sügisel poeg Georg, hilisem Venemaa laevastiku viitseadmiral ja suurvürstide, sealhulgas tulevase keisri Aleksander III kasvataja. Tõsi küll, vanglast pääsemiseks oleks piisanud vaid vabandusest, kuid seda Aleksander I, kes 1825. aastal suri, ära oodata ei jõudnudki. Muide, ka Aleksander I enda surm on üsna segane. Kui bolševikud 1918. aastal avasid Aleksander I sarkofaagi Peterburi Peeter-Pauli kirikus, osutus see tühjaks. Ja see kinnitas legendi, et imperaator lavastas ise oma surma ning elas hiljem veel pikki aastaid mungana. Arvestades, et Aleksander I kaldus on elu viimastel aastatel müstitsismi, siis võib-olla see legend polegi pelgalt legend.

Saladuslik surm

Aleksander I järglane, Nikolai I, kes läks ajalukku reaktsioonilise isevalitsejana tuli siiski 1827. aastal vastu Timotheusi venna Carli esitatud palvele ning 10. mail 1827. aastal  vabastati von Bock vanglast. Kuid ta oli juba ametlikult kuulutatud hulluks, talle määrati eestkostja ning keelati mõisa piiridest lahkuda. Siiski hoidis tsaarivalitsus tema tegemistel pidevalt silma peal, seda enam, et väidetavalt üritas von Bock oma perega Venemaalt põgeneda. Ühel kaunil kevadõhtul 23. aprillil 1836 aastal, leiti von Bock oma kabinetist aga surnuna. Mis tegelikult juhtus – kas oli see õnnetus relvapuhastamisel, enesetapp või sootuks mõrv, jäigi lahendamata. Võisiku mõisast linnulennult versta kaugusel Kundrussaarel asub Võisiku mõisaomanike perekonnarahula. Kabeliaeda sisenedes paremat kätt on surnuaia nurgas mälestuskivi von Bockile ja tema 1862. aastal surnud abikaasale Ewale. Kas nad ka täpselt sinna on maetud, pole täpselt teada, kuna eelmine sajand oli mõisakalmistute jaoks üsna laastav. Kuid siiski on teada, et Ewa maeti on abikaasa kõrvale.