Vanade trükimasinate päästeaktsioonist kasvas välja ainulaande muuseum

Lemmit Kaplinskil oli veidi kui kümmekond aastat tagasi tagasihoidlik soov rajada väikene trükistuudio. Paraku kasvas tagasihoidlikust mõttest välja hoopis Balti- ja Põhjamaades ainulaadne trüki- ja paberimuuseum, mis on TripAdvisori hinnangul praegu üks kolmest Tartu populaarsemast muuseumist.

“Kui ma hakkasin stuudiot rajama, siis jõudsin ajaloolisteni trükipressideni, millest ei olnud keegi enam huvitanud ja mis oleks läinud lihtsalt vanarauda. Ja nii ma neid päästma asusin,” meenutas Lemmit Kaplinski. Eestis trükiti viimane raamat klassikalise tähelao tehnikas 1995. aastal ja pärast seda võtsid trükitehnoloogias võimu juba arvutid. See aga tähendas, et vanad trükiseadmed muutusid üleöö kasutuks. Kui Lemmit Kaplinski poleks hakanud kaheksa aastat tagasi neid masinaid päästma, oleks meil tõenäoliselt sama olukord, nagu Lätis, kus Riia Rahvusraamatukogu inimesed käivad nüüd Trükimuuseumis õppimas kunagist trükikunsti ning millele Trükimuuseum kavatseb müüa isegi ühe väikese trükipressi. “Lätis on praegu olukord, kus käsitsi trükkida on võimalik ainult Riia ühes eksklusiivses trükistuudios, kuid rahvusraamatukogu inimesed tahtsid näidata ka oma külastajatele, kuidas vanasti raamatuid tehti,” sõnas ta. Eesti Trüki- ja Paberimuuseum asutati 2010. aasta kevadel eraõigusliku muuseumina ning Lemmit Kaplinski ei tee saladust, et muuseumi ajalugu on olnud üks olelusvõitlus. Tõsi küll, praegu võib muuseumirahvas veidi kergemalt hingata, kuna pool muuseumi ligi 140 000 suurusest aastaeelarvest tuleb Kultuuriministeeriumilt ja lisaks projektipõhiselt ka Tartu linnalt. Kuid ideaalsest olukorrast on asi kaugel kuna, muuseumi 7,54 täisajaga töökohast on tasustatud vaid pool ning ka selle poole töötasu jääb kaugele alla Eesti keskmist. Kuid muuseumil on läbi aegade õla alla pannud vabatahtlikud, kelle silmad on pannud muuseum särama.

Muusemi ajalugu on kolimiste ajalugu

Kuigi muuseumi eksponaatideks olevate mitmetonniste trükiseadmete ühest kohast teise liigutamine on kõike muud kui lihtne, on muuseumi ajalugu ka samas kolimiste ajalugu. Muuseumi kogude esimesed asukohad oli Kultuuritehases Polymer Tallinnas ning Tartu vanas pärmivabrikus. Muuseumi eelviimane “kodu” oli aga Tartu ajaloolises trükikojas Kastani tänaval, kus omal ajal tegutses ka kirjastus Noor-Eesti. Kuna samas hoones tegutses korrus kõrgemal ka Paberimuuseum, siis kaks muuseumit ühinesid ning ruumipuudusel koliti 2014. aastal Aparaaditehase loomekvartalisse. Käesolev aasta algas muuseumile jälle kolimisega, kuna muuseum kolis loomekvartali siseselt Samelini jalatsivabrikule kuulunud vanasse laohoonesse, kus muuseumi kasutada on nüüdsest avaramad ruumid, kuhu nüüd pääseb ka ratastooliga.

Tartu üks populaarseim muuseum

Rahva hääl on teadupärast jumala hääl ning rahva, ehk siis Trip Advisori hinnangul on Trüki- ja Paberimuuseum, koos AHHAA ja Tartu Mänguasjamuuseumiga üks Tartu populaarsematest muuseumitest. “Meie jaoks näitab see, et see mida teeme, meeldib inimeste, me liigume õiges suunas ning meil on õige meeskond,” rääkis Lemmit Kaplinski. “Me näitame, kui keeruline oli sõna paberile saamine 25 aastat tagasi ja kui keeruline oli see 250 aastat tagasi. Ja kui kerge on see nüüd ja kuidas see on endaga kaasa toonud ka trükitud sõna devalveerumise.” Muuseumikülastajatele tutvustatakse trükikunsti sünnilugu Euroopas, näidatakse puu- ja tinatähtede kogu, räägitakse erinevatest trükipressidest ja köitekunstist. Ja mis kõige olulisem: külastuse orgaanilise osa moodustab ka erinevatest toorainetest paberi ja/või märkmiku valmistamine. “Inimestele toob naeru näole, kui nad saavad näiteks teksapaberit teha ja oluline on ka, et inimesed saavad ise proovida trükkimist ja uskuge, see on paljudele väga suur elamus,” lisas Kaplinski.