Peipsimaal hullutab turiste uus hitt – Ivan-Tšai

Posted on

Võib julgelt öelda, et Peipsiveere köögi üks tänavusi hitte on varjusurmast tõusnud Ivan-Tšai, mille nõudlusega ei suutnud kohalikud teemeistrid sammu pidada.

“Suvel käis meie juures üks turistide grupp, kellele rääkisin ka Ivan-Tšaist. Nad soovisid seda osta ja teekandik tõmmati sõna otseses mõttes hetkega tühjaks,” meenutas Alatskivi mõisa endises jääkeldris asuva Alatskivi Mõisamaitsete perenaine Külli Must. Selliseid lugusid võib kuulda Peipsiveerest veelgi, sest turistide huvi aastasadu tagasi Venemaalt Eestisse jõudnud Ivan-Tšai vastu on ülisuur ja mitmed teemeistrid laiutavad praegu ostusoovide peale vaid kurvalt käsi. Ka Venemaal on Ivan-Tšai jõuliselt tagasi tulnud ning idapiiri taga toodetakse seda suisa tööstuslikult. Venemaal on teel väga pikk ajalugu ning Ivan-Tšai on olnud Venemaa üks olulisemaid ekspordiartikleid. Tegemist on teega, mida jõi nii tsaaripere kui lihtrahvas, mida kasutati ravitsemiseks ning kuna Ivan-Tšai aitas toime tulla füüsiliste koormustega, siis jõid seda nii sõjamehed kui heinasaadu võtvad talupojad. “Kui raviteedega peab tegema kuuri, siis Ivan-Tšaid võib juua iga päev ning pole mõtet üles hakata lugema, mille jaoks see tee hea. See nimekiri kõlab lihtsalt uskumatult pikana,” rääkis Külli Must. Eestisse tõid tee suure tõenäosusega vadjalased. Laiemalt hakkas meil tee tuntust koguma aga mõned aastad tagasi, kui Peipisveere toidutootjad, eesotsas Lohusuu naistega, otsustasid vana traditsiooni elustada ning hakkasid tasapisi seda uuesti tegema. Külli Musta hinnangul on Ivan-Tšai valmistamine aga sedavõrd lihtne, et igaüks võiks oma tee ka ise teha.

Saak puhtast loodusest

Tee jaoks tuleb korjata õitsemise perioodil põdrakanepi rohelisi lehti. Taim võib kasvama jääda ja õied mesilastele maiustada. Muidugi võib korjata ka õisi, mida võib eraldi kuivatuna teele puht ilupärast lisada. Korjatud lehtedel tuleb esialgu lasta umbes ööpäeva tihedalt täistopitud ja kaanega suletud nõus närbuda ja seejärel hakata neid korralikult muljuma, et taimerakud saaksid purustatud. Tehnikaid on erinevaid: kes muljub iga üksikut lehte näpuvahel, kes muljub lehemassi taigarulliga. Mõned purustavad ka hakklihamasinaga, kuid taime kokkupuutumist metalliga ei peeta just parimaks lahenduseks. Kui taimed purustatud, hakkab kõige olulisem – hapendus- ehk fermenteerimisprotsess, kus muljutud lehed pannakse õhukese kihina niiske kanga alla sooja kohta ja lastakse seista. Hoitakse paarist tunnist paari päevani, mida kauem, seda tumedam tee tuleb. Loomulikult sõltub protsess temperatuurist: soojemas kiiremini. Kui lehtedele tekib intensiivne magus lillelõhn, on õige aeg kuivatamiseks. Kuid siinkohal peab olema ettevaatlik, et mitte lasta lehtedel hallitama minna. Seejärel tuleb lehed 70-80 kraadi juures paokil uksega ahjus ära kuivatada, kuid seda võib teha ka saunalaval või toidukuivatis ja maitsev tee ongi valmis. Kuna Ivan-Tšai ei sisalda kofeiini, siis võib teda üsna ohtralt juua ning tee joomisel on ka veel üks omapära. Kõigepealt valmistakse teest tõmmis, mida siis joomisel lahjendatakse kuuma veega. Kuid ka tõmmist võib pidevalt vette peale valades kasutada korduvalt, et sellest kõik kätte saaks. Tee ei muutu mõruks ja sobib juua ka külmana. Ivan-Tšai on suurepärane asendus harjumuspärasele mustale või rohelisele teele. Kui millalgi tõrjus just teelehtedest tee Ivan-Tšai turult ja toidulaualt välja, siis nüüd on aeg pendel tagasi liikuma panna. “Eestimaa puhas loodus on põdrakanepit täis, mistõttu Ivan-Tšai valmistamise potentsiaal on meil väga suur,” kutsus Külli Must üles teed valmistama.