Milvi Hirvlaane Kanepi kihelkonnale elatud elu

Posted on

Milvi Hirvlaane sünnikodu Kanepis on Eesti vanima rahvamaja, 1887 aastal Kanepi Laulu Seltsi pool ehitatud seltsimaja vastas, mistõttu sai ta juba väikese tüdrukuna osa sealsest aktiivsest seltsielust. Kuid vaevalt arvas väike Milvi toona, et just temast saab Kanepi rikkaliku kultuuripärandi uurija.

Teie lugu Kanepi kultuurieluga algas juba lapsepõlves?

Minu lapsepõlve- ja ka praegune kodu on Kanepis otse seltsimaja vastas, kuid kuna seltsimajal polnud oma kaevu, siis käisid näitlejad meie kaevul joomas. Ema andis neile alati ka piima ja kuna ema kasvatas ka gladioole, siis olin mina see väike lilleneiu, kes pidi esinejatele lilli viima. Seoses sellega tuleb meelde, üks naljakas lugu, kui seltsimajas esines laulukoor ning mina pidin koorijuht Oskar Kleemeierile viima lilli. Ühel hetkel hakkas koor skandeerima “Autor, autor!”, mina kuulsin aga “Auto, auto”. Kuna sellel ajal olid Kanepis juba esimesed autod, siis olid minu vanemad mind selle eest hoiatanud ja nii ma seisingi laval, käes endapikkused gladioolid ja ootasin, kuna auto tuleb. Õnneks astus koorijuht paar sammu mullu vastu ja päästis olukorra. Minu isa kuulus Kanepi Laulu Seltsi, mis sarnaselt teistele seltsidele 1940.aastal nõukogude võimu poolt keelustati. Saksa okupatsiooni ajal hakati seltsi tegevust taastama, kuid siis oli alles vaid kolm juhatuse liiget, keda polnud veel küüditatud ega vangistatud ja nii oli isa nende hulgas, kes taastas 1943. aastal lauluseltsi tegevuse. Ema lõi kaasa Erastvere valla laulukooris ja perenaiste seltsis. Seega oli meil kultuuri austav pere.

Huvi Kanepi ajaloo vastu tekkis juba lapsepõlves?

Võib nii öelda küll. Kui ma olin pioneer, siis võtsime hea sõbranna Heli-Tiiu Tammega endale ülesandeks hoida surnuaial korras kujur Weizenbergi hauaplatsi. Just siis sai alguse ka üks minu maaniatest – kirjade kirjutamine. Uskuge või mitte, kuid ma olen fossiil, kes siiani saadab kirju tigupostiga. Aga tänu sellele olen ma saanud väga palju kontakte ja mul on olnud väga põnevaid kirjavahetusi. Ma olen olnud kirjavahetuses näiteks Kanepi kihelkonnast pärit kujur Alexander Jannese, kes on Kanepi Vabadussamba autor, tütrega, kelle käest sain ma Jannese arhiivi ja andsin üle KUMU-le. Kuid neid näited on veel.

Olete hariduselt ajaloolane, kuid kergelt see ei tulnud?

Tegelikult ei olnud see raske, kuigi õppida tuli 23 aastat. Kanepi kooli lõpetamise järel läksin Võru keskkooli, kuid just siis tehti Põlva rajoon ja Põlvasse tehti ka keskkool, kus nappis õpilasi. Nii kutsuski Võru keskkooli toonane sõjaveteranist direktor mind enda juurde ja käskis minna Põlvasse. Mul ei jäänud muud üle, kui kolida siis Puuri mõisa, kus oli Põlva keskkooli internaat. Puuri mõisas käis elu nagu Lutsu Palamusel: hommikul oli vesi ämbrisse jäätunud, sõime külmunud toitu. Olen koostanud raamatud “Kanepi kool läbi kahe sajandi“ ja “Põlva kool ajast aega“ ja nende raamatutega tegin ma kummarduse omaaegsete õpetajate ees. Kuid ma pidasin ka oma lennu kroonikat ning ka see, kui ka ülevaade lennukaaslaste saatusest, on ilmunud trükisena. Edasi töötasin Tilsi lastekodus kasvatajana ja seal teenitud raha eest õppisin Tallinna kultuurhariduskoolis, mille lõpetamise järel suunati mind Paidesse. Seitse aastat hiljem tulin tagasi Tartusse, kus lõpetasin kaugõppes ajaloo teaduskonna. Sealjuures oli esimene ametlik töökoht Tilsi lastekodu kasvatajana minu elus väga suure tähtsusega. Tol ajal oli keskkooli haridus ikka nii väärt haridus, et meie lennustki sai kokku kuus klassikaaslast pedagoogilisele tööle ilma täiendava ettevalmistuseta. Lastekodus esimesel töökohal oli võimalus anda erinevatel põhjustel koduta ja perekonnata jäänud lastele oma armastus. Mitmed minust kümme aastat nooremad endised kasvandikud kuuluvad tänaseni meie pere juurde ja üks lastekodu kaksikute perest võttis isegi meie perekonnanime.

Ja siis sai alguse Teie huvi Kanepi kandi kultuuriloo vastu?

1972. aastal kaitsesin ma diplomitöö Kanepi kihelkonna kultuuriloost XIX sajandi keskpaigast XX sajandi alguseni. Minu diplomitööd luges Elva koduloomuuseumi toonane direktor Kaljola Kirt, kes aitas mul jõuda oma ülikoolikaaslase, EKP Põlva Rajoonikomitee ideoloogiasekretäri Kalju Kermase jutule, kellele rääkisin mõttest korraldada Kanepi kihelkonna 300. aastapäeva puhul Kanepi kihelkonnapäevad. Saingi loa, kusjuures Kalju Kermas on see mees, kelle eestvedamisel on rajatud ka Põlvamaa Talurahvamuuseum.  Kanepi külanõukogu tegelased polnud sellest mõttest vaimustunud ja nad olid isegi väga kohkunud, kuna kardeti isegi terminit “kihelkond“, sest mõnigi tegelane kartis, et see mõiste tähenda kirikukogudust.  Aga kodukandipäev toimus 1975. aastal ja see oli esmakordne nii Põlva rajoonis, kui Eestis tervikuna. Ja siis kirjutasin Põlva lehes Koit 10 joonealusest loost koosneva esimese ülevaate Kanepi ajaloost. Kuni pensionini minekuni töötasin 20 aastat Tartu Ülikoolis teaduse ja kõrgkooli ajaloo juhatajana, ajaloo osakonna vanemteadurina ja ülikooli ajaloo uurijana. Kuna ma koostasin ülikooli 350. aastapäeva kronoloogia, siis hakkasin ma selle põhjal koostama ka Kanepi kihelkonna kultuuriloolist kronoloogiat.

Tulles tagasi Kanepi kihelkonna kultuuriloo juurde. Piltlikult öeldes, olete elustanud andnud uuesti inimliku näo kivi- ja raudristidele Kanepi kalmuaial. Kas nii võib öelda?

Ega mulle see väljend  “ristidele inimliku näo andmine” väga ei meeldi. Ega ju ei saa ristidele nägu anda. Saab jäädvustada mälestusi või selle tegelase häid tegusid.  Ja seda olen ma püüdnud teha. Ma olen pool sajandit tegelenud Kanepi ajaloo uurimisega ja võiks nagu arvata, et kõik on läbiuuritud, kuid vastupidi. Järjest rohkem tuleb päevavalgele põnevaid fakte ja lugusid. Tegelikult on ajalugu kui suur muster, kus iga uus kild näitab lugu uues valguses ning kus väga suurt rolli mängib juhus. Paljud väga põnevad leiud on mulle kätte sattunud puhtjuhuslikult, nagu näiteks Kanepi Laulu Seltsi lipu otsik, millega lauluselts käis 1869. aastal Eesti esimesel laulpeol. Teinekord viis mind juhus Narva-Jõesuus olles kokku sealsete koduloolastega, kes olid masenduses, kuivõrd halvas seisus on Juhan Weitzenberg kalm Narva Siivertsi kalmistul. Puhtjuhuslikult rääkisin ma sellest ka Põlvamaa loodusõprade kokkutulekul Lauriorus, kus kuulis seda ka Kalevi kolhoosi esimees Harald Truija. Truija tuli pärast ettekannet minu juurde ja ütles, et arutame seda asja. Võtsin töölt vaba päeva, läksin tema juurde, kus oli ka Kanepi külanõukogu esimees ning otsustasime Weitzenberg põrmu ümber matta. Kuid sellega kaasnes meeletu bürokraatia, kuid meil sai see kõik tehtud ja 1977. aastal, luuletaja 100. surma-aastapäeval, saigi põrm ümbermaetud.

Kas mulle tundub, et Kanepi kihelkonna kultuurilugu on väga rikas või pigem me teame sellest vaid tänu Teile?

Kanepi kultuurilooliseks eripäraks võib lugeda seda, et silmapaistvateks kultuuriloolisteks tegelasteks saadi sageli pere- või koguni sugukonniti: nii luuletaja Juhan Weitzenberg kui ka tema lellepoeg esimene eesti kujur August Ludwig Weizenberg, kes Saksamaal töötades ja kunstiakadeemias õppides kaotas oma nimest ära “t“ tähe vastavalt tolleaegsele saksa keele ortograafiale. Praost Rothi perekonnast olid tema neli hea hariduse saanud poega meie ülikooli esimesed üliõpilased. Ühest neist – Georg Philipist sai Tartu ülikooli eesti ja soome keele lektor, teisest kindral ja Venemaa Kaukasuse valduste kuberner, kolmandast asjatundlik mõisate majandaja Võrumaal jne. Praosti kultuurilooline mantlipärija  köster Ludwig Treffner ise ja ta Kanepi köstrimajas sündinud kolm poega olid olulised Eesti rahvusliku ärkamisaja haritlased, eriti Hugo Treffner. Samuti kolm venda Daniele, Arrased, Aabelid, Ojad, Erlemannid ja paljud teisedki perekonnad osalesid aktiivselt kultuurielus. See tingis, et meie Kanepi Mäe kalmistu kultuurilooliste isikute kalmude nimekiri sel suvel valminud uuel plaanil küündis 70-ni. Eesti vanimaid lauluseltse – Kanepi Laulu Selts, Kanepi seltsimaja, mis on Eesti vanim ühes kohas tegutsenud seltsimaja.

Need on vaid üksikud märksõnad ja minu missiooniks ongi nende inimeste nimedelt, kes on midagi kas kihelkonna või Eesti heaks teinud, sinna ladestunud tuhk ära puhuda. Ja teate, mis on kõige hullem? Mul pole konkreetset “mantlipärijat”, kuid neid asju, mis veel uurida tahaks on väga palju.  Teisalt on mul hea meel, et Tiiu Leppikus koolist on aastaid kasutanud ajalootundides muuseumi kogunenud materjale ja juhendanud ning innustanud õpilasi oma kodupaiga kultuurilugu uurima ja tundma. Samuti valmis Noortekeskuse tarmukate tüdrukute abiga valmis blogi www.kanepikultuurilugu.blogspot.com, mis sialdab sadakond kultuuriloolise kalmu pilti ja eluloolisi andmeid.