Von Groted ei pea häbenema ehk Kaagjärve mõisa uuestisünd

Valgamaal asuv Kaagjärve küla ei ületa just sageli uudisekünnist. On ju tegemist ühega neist väikestest kohtadest, kus inimesed elavad oma igapäevast elu ja kus esmapilgul ei juhtu nagu midagi. Kuid viimasel paaril aastal on Kaagjärve nimi jõudnud järjest enam meediasse ja selle taga on suures osas Kaagjärve mõis.

Kaagjärve on põneva ajalooga kant, kus kunagi elasid õlg õla kõrval lätlased ja eestlased, kus olid jõukad talud ja Bremeni kaupmeeste soost von Grotedele kuuluv jõukas mõis. Von Grotede jaoks oli Karula kihelkond koduks terve sajandi ning Kaagjärvele ehitasid nad uusrenessansliku mõisahäärberi 1860ndatel aastatel.

Nagu öeldud, olid von Groted jõukad ja lugupeetud mõisnikud, kellele kuulus lisaks Kaagjärve mõisale ka 4000 ha suurune Karula mõis ning Kaagjärve Alamõisa rajatud suur tööstuskompleks. Kui mõisaomanik Nikolai von Grote 1911. aasta jõulude eel kõrges vanuses siit ilmast lahkus, pidas teda kui heldet metseeni sooja sõnaga meeles isegi eestimeelne Postimees.

Mõisaomanikuks sai seejärel Nikolai poeg Heinrich von Grote, kel polnud aga kahjuks võimalik pikalt mõisat valitseda. I maailmasõja eelõhtul lahkus ta abikaasaga Saksamaale, kus ta 1946. aastal suri.

Suursuguse Karula mõisa peahoone põles Vabadussõjas maha, kuid Kaagjärve mõisal nii halvasti ei läinud. Mõisa peahoones alustas 1924. aastal tegutsemist kohalik kool ning kooliharidust jagati mõisas pea sajandi jagu. Kui 2010. aastal kool suleti, jäi mõisahoone mõneks ajaks tühjaks. Ent mitte kauaks, sest mõis sai 2014. aastal uued omanikud ja siit algab Kaagjärve mõisasüdame järjekordne eluetapp.

Tegus mõisapreili

Mõisa perenaine Maritta Pillaroo saabub mõisasse jalgsi, lükates enda ees lapsekäru. Marittal pole kaugelt tulla, tema kodumaja asub mõisast vaid kümnekonna minuti pikkuse jalutuskäigu kaugusel.

Muide, Maritta ema Ülle Pillaroo on elupõline õpetaja, kelle kohta Maritta ütleb naerdes, et ta on vist õpetanud kõiki Valga lapsi ning saksa filoloogi ja baltisaksluse huvilisena on ta tõlkinud eesti keelde ka Nils von Ungern-Stenbergi mälestused. Kuid see pole veel kõik. Ka Maritta vanavanemad olid pedagoogid, kes kunagi õpetasid ja elasid sealsamas Kaagjärve mõisas.

Kuigi mõisaostu taga on terve suguvõsa, on mõisa majandamise põhiraskus praegu Maritta õlgadel. Maritta on praegu lapsega kodune, kuid toona, peale esimese lapse sündi, oli just emapuhkuse lõppemine mõisa ostu üheks ajendiks.

„Töötasin Tallinnas, kuid elu tõi mind tagasi Kaagjärvele. Kui siis vald pani mõisa müüki, mõtlesime, et kui juba siiakanti elama asuda, tuleks ka midagi ägedat ja asjalikku ette võtta. Nii see ostumõte sündis,“ rääkis ta.

Sarnaselt Nikolai von Grotele on ka Maritta päevad praegu ülitegusad. Väikese lapse kõrvalt majandab ta mõisat, korraldab seal erinevaid üritusi ja juhib samas ehitustöid ning kirjutab erinevaid projekte. Mõisa perenaine ei tee saladust ka sellest, et mõnedele töömeestele ei mahu kuidagi hinge, et mõisas jagavad käske naised.

Omas tempos

Paari aastaga on mõisas ära tehtud suur töö – korrastatud on park ja malevlaste abiga rajatud rosaarium, kus juba teist aastat toimub roosiaiapidu.

Mõisa mitmed toad on saanud tagasi von Grotede aegse ilme, kus paksu värvikihi alt on välja puhastatud imposantsed põrandalauad. Tartu Kõrgema Kunstikooli Pallas tudengid on toonud tagasi ajastu hõngu mõisa tubade seintele ja lagedele.

Kuid Marittal on tõelised mõisnikumõtted. „Mõisas võiks tulevikus olla väike spa, hotell ja restoran,“ unistas ta. „Ma tean, need unistused tunduvad praegu veel liialt suured, kuid kui suurelt unistada ja osagi sellest täitub, siis on ju suurepärane.“

Tegelikult toimuvad mõisas juba praegu erinevad üritused, nagu näiteks etendused, pulmad, motivatsioonikoolitused ja lastelaagrid. Samuti meeldib Kaitseliidule mõisa territooriumil oma üritusi korraldada. Kuid neist saadav sissetulek on vaid pisku sellest rahast, mis mõisa renoveerimisse läheb. „Aga me toimetame siin stressivabalt ja teeme kõike omas tempos, seega läheb aega palju läheb,“ ei näinud Maritta asjade käigus probleemi.

Kõik on kõigega seotud

Mõisa teisel korrusel on kaks ruumi, millest üks on pühendatud von Grotedele ja kus Maritta armastab käia kohvi joomas. Vaimudesse noor mõisapreili ei usu, kuid ütleb naerdes, et kui suurem töö on ees, siis arutab selle mõttes ka vana Nikolaiga läbi, et ei tuleks hiljem pahandust või nii. Igatahes on praegune pererahvas seda meelt, et mõisavaimud hoiavad nende tegemisi.

Teine ruum on vaata et veelgi põnevam. Mõisa parki avaneva vaatega tuba on pühendatud kahele suurele Kaagjärve mehele – vendadele Luckinitele.

Eelmise aasta üks põnevamaid Eestis ilmunud raamatuid oli vaieldamatult ajaloohuvilise Tiit Mereni koostatud raamat hobipiltnike Johannes ja Carl Luckini sajanditagustest fotodest, mis kandis nime “Kaagjärve Veenus”.

Kaagjärve mõisa naabriks on perekond Kasele kuuluv Kalde talu, mille pererahvas on kunagiste Karulas ja Kaagjärvel tegutsevatest koolmeistritest-hobipiltnikest vendade Johannes ja Carl Luckini otsesed järeltulijad.

Just Kalde talu pööningult tulid välja üliharuldased klaasnegatiivid, millel hulgas olid ka vanad aktipildid. Kuid need polnud lihtsalt aktipildid. Vanadel fotodel olid riided kõrvale heitnud kohalikud Kaagjärve talunaised ja noorikud. Mõelda vaid, milline usaldus pidi neil olema kohalikust koolmeistrist fotograafi vastu, kui nad üle saja aasta tagasi soostusid alasti poseerima.

Johannes Luckin oli Kaagjärve mõisas asuva kooli juhataja ja kui ta 1934. aastal suri, kolis tema abikaasa koos lastega kunagisse mõisa teenijamajja, mis kuulub praegugi mõisasüdame juurde.

Maritta sõnul pole vendade Luckinite fännid veel Kaagjärve mõisat avastanud, ent kõik külalised on väga teretulnud haruldasi fotosid uurima. „Ja kui mõelda, et mõisas õpetasid ka minu vanavanemad, siis on see nii naljakas, kuidas kõik siin mõisas on miskitpidi omavahel seotud,“ mõtiskleb Maritta.

Mõis kui kogukonna süda

Meeldib meile see või mitte, kuid omal ajal oli mõis ka kogukonna süda. Marittal pole ambitsioonikaid plaane hakata kogukonnaveduriks, aga koostööd naabritega peab ta ülioluliseks.

Mõisal on valmimas veebileht, millel mõisarahvas tahab tutvustada ka ümberkaudsete ettevõtjate tegemisi. Koostöös peitub edu võti, on Maritta kindel. Sest kui naabritel läheb hästi, pole põhjust kurta ka mõisarahval.

Seetõttu saadab mõisarahvas külalised hea meelega naabruses asuvasse ratsatallu või soovitab külastada tosina kilomeetri kaugusele jäävat Karula rahvusparki.

Maritta on seda meelt, et kuigi praegu pisut unustusehõlma vajunud, on Kaagjärve ometi äge ja põnev kant, millel on reisihuvilistele nii mõndagi põnevat pakkuda.

Kirjutas Sander Silm

Artikkel on koostatud PRIA toetatud Leaderi koostööprojekti „Elu kahe maailma piiril” raames.