Tartu maheaed – linlastest rohenäppude paradiis

Valentina Konstabel keerab värava lukust lahti ning astub aeda. Kell on alles seitse hommikul, kuid Valentina on kohal nagu raudpolt, sest tal on vastutusrikas ülesanne – ta on MTÜ Tartu Maheaiale kuuluva Lammi maheaia võtmehoidja juulikuus.

Suvine hommik on Eesti suurimas kogukondlikus maheaias mõnus. Õhus on värskust ning esimesed aednikud askeldavad juba varahommikul usinalt. Lammi aiast mitte kaugel Annelinnas elav Valentina räägib ka naerdes, et mõnikord, kui on vihmane hommik, siis ta mõtleb, kas ikka peaks minema nii vara väravat lahti tegema. Ikka peab! Sest on juhtunud, et linnaaednikud on isegi halva ilmaga varakult platsis.

Kuidas aga Valentina maheaeda sattus? Klassikaline juhus – tuli algul sõbrannale, kellel maheaias krunt, appi ja nüüd on jäänudki käima. Vähe sellest, Valentina panustab ka vabatahtliku võtmehoidjana, kes hommikuti käib maheaia aiaväravat lukust lahti keeramas. Jah, värav on lukus, sest kuigi aiamaal on vandaalitsemist ette tulnud haruharva, on seda siiski juhtunud.

MTÜ Tartu Maheaed liider on Avo Rosenvald, kes on kogukondliku linnaaianduse vankrit vedanud Tartus juba kümmekond aastat. Tema eestvõttel rajati 2011. aasta kevadel Tartus Jaamamõisa ja Annelinna linnaosade läheduses Lehe tänava pikendusel asuvale tühermaale linna esimene kogukondlik mahejuurviljaaed. 0,9 hektari suurusel krundil alustas maaharimist 22 huvilist, kellest igaüks sai 100 ruutmeetrise maalapi.

Linlaste huvi oma väikese peenramaa järele kasvas ja 2013. aastal said linnaaednikud Tartu linnalt tasuta kasutamiseks maad juurde Mõisavahes ja Lehe tänaval. Paraku 2019. aasta kevadel Mõisavahe aed likvideeriti, kuna krunt jäi rajatava Idaringtee alla. Tolleks ajaks oli aednike arv kasvanud juba 80ni.

Tartu linn eraldas siis linnaaednikele uue 3,6 ha suuruse krundi Ihaste teele, kus endisele soostunud tühermaale rajasid aiandushuvilised aastaga viljakandva aia. Selles Lammi aia nime kandvas aias tegutseb nüüd juba üle paarisaja aiandushuvilise. Lisaks tegutseb edasi ka Lehe tänava aed.

Potipõllundus vs linnaaiandus

Kõigepealt räägime terminitest. Avo Rosenvaldi sõnul ei tegutse Tartu maheaias mitte potipõllumehed, vaid linnaaianduse huvilised. “Potipõllumehed on need, kes kasvatavad oma maalapil endale leivakõrvast, kuid linnaaiandus on kogukondlik ettevõtmine, meie siin arendame samuti kogukondlikku tegevust, teeme palju asju koos,” rääkis ta.

Maheaias jaguneb aed kaheks: igal aiandushuvilisel on oma, keskmiselt 100 ruutmeetri suurune köögiviljamaa, millele lisandub ka 48 ruutmeetrit viljapuumaad. Kuid lisaks sellele on ka ühised kogukondlikud peenrad, mida haritakse ühiselt ja kus kasvatatud saak läheb kas müügiks või jaotatakse Tartu lasterikastele peredele, midagi soovi korral ka kasvatajale.

Avo Rosenvaldi sõnul tegutsevad kõik maheaia entusiastid õhinapõhiselt. Linnale tuleb maksta igal aastal praegu 800 eurot. Õnneks maksis maa freesimise linn kinni, aga kõik muud maa kasutuselevõtuga seotud tööd tuli aednikel teha oma kulu ja kirjadega või tellida teenus väljastpoolt. Nii on vabatahtliku tööna ehitatud aiamaale väike tööriistakuur, kus hoitakse ühiseid tööriistu. Ühiselt võeti maha võsa ja müüdi hakkeks. Ka sellega teeniti raha, mille eest lasti aiamaale kaevata kuus tiiki, mis on omavahel kraavidega ühendatud. Kraavid hooldati käsitsi, et raha kokku hoida.

Siiski on Rosenvald tänulik linnale maa eraldamise eest. Tõsi küll, siin on üks väike aga. Tartu linn on maheaia jaoks andnud maa rendile kümneks aastaks. Tähtaega pikendatakse viie aasta kaupa. Kuid kuna maheaeda rajatakse ka viljapuuaed, siis on seal tegutsevatel inimestel kuidagi ebakindel tunne, kui nad ei tea, mis saab nende puudest näiteks kümne aasta pärast. Sestap alustas MTÜ Tartu Maheaed linnavalitsusega läbirääkimisi, et Lammi aia maa saaksid nad juba 25 aastaks rendile.

Linnavalitsus tuli maheaednikele ka vastu ja soostus maapuuduse tõttu neile välja rentima kõrval asuva 5 ha suuruse võsastunud maatüki. Kogus ee ala, u. 9 ha, on määratud üldplaneeringuga püsilinnaaiandusmaaks. Kuigi linnaametnikud avaldasid arvamust, et palju neid aiandushuvilisi siis Tartus ikka on, näitab huvi maheaiandusega liitumise vastu sootuks muud.

Viirus tõi plahvatusliku kasvu

Lammi aia saamine oma valdusesse oli MTÜ-le Tartu Maheaed kui taeva kingitus, sest tänavu kevadel kasvas MTÜ-ga liitunute arv hüppeliselt. Covid-19, teadagi. Inimestel oli korraga käes palju vaba aega, mida korteris oli raske sisustada. Samas oli tänavune kevad varajane, mistõttu sai hakata aegsasti aias tegutsema.

Seda võimalust ei jätnud inimesed kasutamata. Kui käesoleva aasta alguses oli ühingus sadakond liiget, siis teist sama palju liitus sellel kevadel ja Avo Rosenvaldil oli tuli takus, et mõõta välja uusi krunte.

Maheaias oli sel kevadel kõigele mõeldud – värav jäeti lahti, et inimesed ei peaks linki puudutama, ühised tööriistad kaotati ära ning kuna ala on suur, õnnestus aiamaal käivatel inimestel nii hakkama saada, et keegi ei puutunud kellegagi otseselt kokku.

Üks põnev moment oli veel. Kuidagi juhtus nii, et uued tulijad liitusid lainetena: kord vene keelt rääkivad inimesed ja siis eestlased ja siis jälle vene keelt rääkivad inimesed. Seetõttu sattusid naabriks eri rahvusest inimesed, kes hakkasid aias omavahel kenasti suhtlema. “Selgub, et kõigele lisaks on maheaed ka edukas integratsiooniprojekt,” muigas Rosenvald.

Avo Rosenvaldi sõnul pole tema missioon mitte pelgalt pakkuda pääsu nelja seina vahelt, vaid ka kujundada rohenäppudest ühtne seltskond, kes väärtustaks keskkonda. Kuigi kogukonnaks kasvamine võtab aega, on tubli samm juba astutud. Kui kevadel toimus ühingu selle aasta esimene ühisüritus, võttis sellest osa sada kümme liiget, mis kevade erilisust arvestades on mittetulundusühingu üpris suur arv.

Siin tuleb mängu veel üks maheaia mõõde. Nagu nimigi ütleb, kasvatatakse aias kõike mahedalt ja siinkohal on rohenäppudele oma teadmisi käinud jagamas ka jätkuviljeluse asjatundjad. Nii ongi aednikud hakanud järjest enam rakendama keskkonnasõbralikke permakultuuri põhimõtteid.

Ja lõpuks üldse mitte vähetähtis aspekt. Aiatöö on ju ideaalne võimalus õpetada lastele tööharjumusi. Eriti vene perekonnad käivad aias kogu perekonnaga ja töödesse on kaasatud kõik pereliikmed. Niimoodi saavad ka väikesed linlased aimu, et toit ei jõua lauale mitte Selverist või Maximast, vaid põllult.

Artikkel on koostatud PRIA toetatud Leaderi koostööprojekti „Elu kahe maailma piiril” raames.