Põhjala talus podiseb väikese nõia nõiakatel

Elva vallas Põhjala talus toimetab üks tegus pere ja kuigi talu kannab nime Põhjala, on see justkui Astrid Lindgreni kirjeldatud võlumaa Bullerby – loomadel lastakse seal elada nende elupäevade lõpuni, lapsed saavad seal hommikust õhtuni joosta väljas ning aidata vanemaid jõudumööda talutööde tegemistes.

Põhjala talu tuli Aire Tamme ellu kümmekond aastat tagasi, kui nende perele pärandati Tartumaal asuv tunnustatud meditsiinidoktori ja närvikirurg Ruth Paimre kodutalu.  Aire ja tema abikaasa Alvar on mõlemad kõrgharidusega ja elasid ning töötasid mõlemad Tallinnas, kuid kui talu tuli nende ellu, otsustati teha elus kannapöörde ja kolida maale. Ja nüüd nad seal elavad koos kanade, kukkede, pensioneerunud hobuse Diksoni, kitsede ning lammastega.

Aire sõnul otsustasid nad maale tulles hakata kohe pihta talupidamisega, sest tundus veider kolida maale ja hakata siis käima sealt palgatööl. Kõigepealt prooviti jõudu kitsekasvatusega, et turustada väärtuslikku kitsepiima. Praeguseks on talus suuremast kitsekarjast loobutud, kuid olemasolevate kitsede piim väärindatakse peale oma toidulaua kas toorjuustuks või seebiks.

Tegelikult ei kujuta Aire talu ilma loomadeta enam ette. Isegi kui neid on vähe, on nad ikkagi osa taluelust ja kui neid poleks, siis poleks Aire arvates ka justkui talu. Annavad just loomad talule õige elu ja hingamise.

Nagu öeldud, valmistab perenaine kitsepiimast erinevaid käsitööseepe, millele on tekkinud oma lojaalne ostjaskond. Lisaks toidule on nimelt kitsepiim ka väärtuslik komponent kehahoolduses, mida on osatud hinnata juba aastatuhandeid. Ega asjata ristinud mullustel Avatud Talude Päevadel külastajad Põhjala talu seebitaluks.

Kuid see pole veel kõik. Lisaks kitsepiimale leiab kasutust ka lambavill ja seda sootuks erilisel moel – nimelt valmistab perenaine kraasitud lambavillast vaipasid, mille kohta reklaam liigub suust suhu ja mida järjest enam tellitakse. Lambavill on ju teadupärast materjal, mis paljudele lambakasvatajatele on pigem probleem, kuid Põhjala talu peenvillalammaste vill leiab tee läbi kangastelgede vaipade sisse.

Aire sõnul on talul plaan hakata sügisest pakkuma lasteaia- ja kooligruppidele ekskursioone, kus räägitakse lastele, mida taluloomad söövad, meile annavad ja mis tööriistad on vajalikud loomade hooldamiseks.

„Samuti tahame tutvustada mõisteid, mida tänapäeva laps enam ei tunne, näiteks sõim, sulg, küna, õrs, koppel. Plaanis on pakkuda ka seebi valmistamise ja viltimise õpitubasid ning ravimtaimetee valmistamist püstkoja lõkke ääres,“ rääkis perenaine talu tulevikuplaanidest.

Talu kui seljatagune

„Minu jaoks on talu kui seljatagune ja väärtus omaette – ma tunnen seepe ja vaipu müües, et ma ei paku mitte pelgalt enda tehtud toodangut, vaid seda, mida koostöös taluga olen valmistanud.  Minu jaoks on talu kui “koostööpartner”- sealt tuleb osaliselt nii tooraine (vill ja piim) kui koht, kus pakkuda ekskursioone ja töötubasid. Mina lisan sellele oma käsitöö, aja ja armastuse ning tulemuseks ongi toode, mida müün,“ selgitas perenaine oma mõttemaailma.

Eelöeldust kandub ka talu tunnuslause “Ihule ja hingele loodusest!” ja kodulehe aadress loodusepuudutus.ee, sest on ju loomne tooraine, ravimtaimed ning eeterlikud õlid osake loodusest. Sidudes need seepi ja vaipa ollaksegi Aire sõnul kontaktis tükikesega loodusest.

Missioon teha head

Aire tunnistab ausalt, et ta on kehv müügiinimene, kuid seda lahkem on ta kõike kinkima. Põhjus on lihtne – Aire sõnul ongi tema missioon teha head, pakkudes teistele oma oskusi ja andes sellega panuse laiemalt inimkonna heaks. Eesmärk on, et tervislik ja naturaalne toode jõuaks tema kaudu talust välja inimesteni, kes hindavad samuti looduslähedast, lihtsat ja säästlikku eluviisi.

„Köögis seebikausi juures, kus on mul erinevate taimsete rasvade segu koos ravimtaimedega, on mul tihti väikese nõia tunne nõiakatla ääres,“ rääkis perenaine. „Kangastelgedel vaipa tehes püüan tunnetada, mis värvid ja mustrid võiksid just selle tellijaga sobida ja ma tunnen end kunstniku ning loojana. Need on head tunded ja neis ma tunnengi end ära ja saan aru, et see, mida ma teen, see olengi mina.“

Eelkoolipedagoogi ja noorsootöötaja paberitega Aire lisas, et on sageli mõelnud, milleks talle talus toimetades magistriharidus, kuid küllap ongi olemas nii elukutse kui ka elu KUTSE. Haridus annab varu seljataguse, kui kutsumus ei pruugi alati kindlat sissetulekut tagada.

„Kõige parema meelega ma looksin ja valmistaksin, aga turundamise võiksin kellelegi teisele usaldada.  Väikeettevõtjana ma seda luksust hetkel veel endale lubada ei saa. Nii ma olen valmis end ületama, et introvertse inimesena osaleda laatadel ja seista enesekindla näoga oma toodete taga. Küll kogemused ja positiivne tagasiside annavad ka enesekindluse,“ usub ta.

Artikkel on koostatud PRIA toetatud Leaderi koostööprojekti „Elu kahe maailma piiril” raames.