Piiripealne saar Piirissaar – sõna kõige otsesemas mõttes

17. sajand Venemaal – Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Nikoni algatatud kirikureformid on löönud sügava lõhe sealsete jumalakartlike inimeste vahele ning reformidega mittenõustunud vanausulised liiguvad võimudepoolse vägivalla eest kas itta Siberi laante sügavusse või läände, kus neile jääb ette Peipsi järv ning järvel asuv väike saareke.

Kuid vanausulised polnud ainukesed saare asukad, saarel olid pelgupaiga leidnud ka luterlastest eestlased ja õigeusklikud venelased, kellel polnud soovi 25 aastaks tsaariväkke aega teenima minna või kes soovisid lihtsalt võimude silmade alt ära. Nii või teisiti, kuid just sellest ajast alates võib Piirisaart lugeda püsielanikega asustatud saareks. Alguse sai tugev ja teotahteline saare kogukond, mis oma parimatel aegadel küündis mitme tuhande inimesi. Piirissaarel turistidele giiditeenust osutava Külli Kella sõnul ongi saare hiilgelajad jäänud 19. ja 20. sajandisse, mil saarel oli 19. sajandi alguses suisa seitse küla. Tõsi küll, 1862. aasta torm sundis inimesed osa saarest maha jätma ja praegu on saarel kolm küla, kuid Piirissaarel tegutses parimatel päevadel viis kauplust, kaks kooli ning oma pühakojad olid nii vanausulistel, luterlastel kui ka õigeusklikel. Kuigi Piirisaarel on läbi aegade sõbralikult koos elanud kolm erinevat kogukonda, on suurima jälje saare ajalukku jätnud siiski sealsed vanausulised. Et vanausulised hindasid väga kõrgelt kirjasõna ja haridust ning nende suhtumine töösse oli suisa pühalik, oli nende perede elujärg üsna kõrge. “Vanausulised oli Tsaari-Venemaal oma töökuse ning hea hariduse poolest väga hinnatud! Esimese Eesti vabariigi ajal tegutsesid saarel mitmed kuulsad suguvõsad, kelle ehitatud lotjasid tunti igas Peipsi sadamas.” rääkis Külli Kell. Saareelanike elatustasemest annavad aimu enne teist ilmasõda tehtud vanad fotod, sealhulgas lustlikud meenutused pulmadest.  Need ei jäänud oma glamuuri poolest maha Tartu linna lokaalide peenetest pidudest.

Murrangu tõi sõda

Sarnaselt ülejäänud Eestile lõhkus saareelanike tavalise elu-olu II maailmasõda. Kuna Piirisaare näol oli tegemist strateegiliselt tähtsa punktiga, siis sooritati sõja ajal saarele pooltuhat õhurünnakut. Vähe sellest, saar ei jäänud puutumata ka 1949. aasta küüditamisest, mil Siberisse saadeti mitmeid endisi jõukaid saarelanikke. Siiski läks pärast sõda elu vaikselt jälle rööbastesse, Piirissaare kuulus köögivili ning ennekõike sibulad leidsid taas tee Leningradi ja Pihkva turgudele. Lisaks sellele tegeleti rannarahvale omaselt ka kalapüügiga. Paraku lõikas selle elukorralduse läbi Eesti taasiseseisvumine, mis sulges sibulale idaturu ning tõi kaasa mitmeid muid piiranguid. “Mis seal salata, paljud inimesed olidsunnitud tööotsingutel minema mandrile ning väikesaart tabas järjekordne lahkumistelaine” rääkis Külli Kell. Hea on aga see, et vähemalt suviti tuleb elu Piirisaarele tagasi. Endised piirissaarlased ning nende järeltulijad naudivad idüllilist saareelu, ettevõtja Ruslan Iltsik avas eelmise aasta kevadel taas Piirissaare vana, paar aastat suletuna seisnud Magaziini nime kandva kaupluse, mis varustab elanikke kõige hädavajalikuga.

Mida saarel vaadata?

Hea uudis on ka, et turistid on hakanud jälle saart avastama ning huviliste arvu kasvule aitab kaasa ka mandri ja saare vahel sõitev Kihnu Veeteede praam Koidula ning saare vaatamisväärsusele viitab ka sadamasse paigaldatud National Geographic kollane aken. Külli Kella sõnul ongi saare suurimad vaatamisväärsused sealsed kolm eriilmelist küla, mis on segu kaluri- ja arhailisest vanausuliste külakultuurist. “Ja loomulikult on siin väga põnev loodus – lihtne, kuid täis üllatusi. Kaks kolmandiku saarest moodustab madalsoo, kus leidub hulgaliselt taimeharuldusi. Piirissaar on tõeline konnade paradiis – üheteistkümnest Eestis elutsevast kahepaiksete liigi esindajast võib siin kohata lausa kaheksat. Ning kevadise ja sügisese rände ajal on saar tõeline ornitoloogiahuviliste maiuspala” ütles ta.