Luke mõisapark ootab maailma avanemist

Sander Silm

Luke mõisat ei pea vähemalt Lõuna-Eestis kellelegi tutvustama – jääb ju lummav, astanguline mõisasüda oma kolmesaja-aastaste pärnadega ning tiikide kaskaadiga Tartust vaid veerandtunnise autosõidu kaugusele.  Kõik see meelitab mõisa igal aastal tuhandeid külastajaid ja loodetavasti pole erand ka käesolev aasta.

Kuid praegu on Luke mõisapargis veel vaikne. Kevad on noor ning hooaja ametliku avapeoni on omajagu aega. Sestap ongi Luke mõisakompleksi perenaisel Gea Järvelal hetkel rahulikum aeg, kuid loodetavasti mitte kauaks.

Loodetavasti seepärast, et tavaliselt käiks praegu juba kibekiire ettevalmistus algavaks suvehoojaks, mis plaanide kohaselt tuleks üsna tihe, kuid paraku on viirus teadupärast pannud kogu elu pausile. Erandiks pole ka Luke mõis, mille pererahvas ootab pikisilmi maailma avanemist.

Luke mõisa avaüritus on tänavu planeeritud 23. maiks ja kuigi praegu ei tea veel keegi, milline saab siis elu olema, on mõisarahvas ühes kindel – avaüritust ära ei jäeta. Iseasi, mis formaadis see olema saab. Teisalt on hooaja avaüritus mõisale oluline, sest läbi selle turundatakse kõiki suvesündmusi ja nendega võib tutvuda juba praegu Luke mõisa kodulehel https://lukemois.ee/uritused.

„Elame ikka lootuses, et lubatakse pidada vähemalt 500 inimesega üritusi, siis me saame veel hakkama, aga kui piirang langeb 100-200 inimese peale, siis pole mõtet enam näiteks kontserte teha, sest taolise külastajate arvuga ei jaksa me tehnikat ja artiste kinni maksta,“ mõtiskles Gea Järvela.

Enesestmõistetavalt on segane aeg andnud löögi ka erapidudele – kui varem oli Luke mõis pea terve suvi broneeritud, siis 2020 aastal oli broneeringuid tavapärasest vaid neljandik.

Kogukonna kantud

Kuigi eelolev suvi on mõisarahva jaoks üks paras küsimärk, on SA Luke mõis rajatud tugevale vundamendile, sest kohalik kogukond seisab müürina mõisa tegemiste taga. Sihtasutuses on palgal vaid üks inimene, kellele lisandub suvehooajal kohviku palgaline personal. Kuid lõviosa töödest teevad ära vabatahtlikud, kes käivad heast tahtest sihtasutusel abiks.

„Meie tegemised on suures osas õhinapõhised ja meil käivad abiks erinevate erialade inimesi, kelle teadmisi kasutame. Sihtasutuse eesmärk on küll teenida tulu, kuid kogu meie teenitud tulu läheb uute projektide omaosaluseks,“ selgitab Gea. Seega võibki öelda, et mõisasüdame taastamine on suures osas kogukondlik õhinapõhine projekt.

Parim näide kogukonna panusest on mullu valmis saanud Käsitöökoda, mis taastati kunagise mõisa viinaköögi tööliste maja varemetele. Käsitöökoja idee sai alguse juba kümmekond aastat tagasi, kui Kärnerimajas hakati korraldama erinevaid töötube. Paraku jäi Kärnerimaja kitsaks, sihtasutuse ettevõtlik rahvas hakkas kirjutama projekte ja 2014. aastal said Käsitöömaja renoveerimistööd alguse.

Sealjuures tegi suure töö ära kohalik rahvas ning Gea sõnul said nad korraliku töökogemuse. „Tegime suure osa töödest ise – krohvisime ja ladusime maakividest vundamendi ning saime seetõttu ehitamisest ikka väga hea kogemuse,“ muigas Gea, kes lõi hiljem ka töötunnid kokku – maja taastamisel panustasid 26 vabatahtliku ühtekokku 1408 töötunniga.

Käsitöömaja avati mullu septembris, kuid aktiivselt tegutsema hakata ei jõutudki, sest sekkus viirus ja nii ootabki nukumaja välimusega koda maailma avanemist.

Kuigi esmapilgul on Lukel vaikne, on mõisarahval käsil juba uus projekt – valitsejamajale hinge sisse puhumine. Kui kõik läheb plaanide kohaselt, siis tuleb valitsejamajja tulevikus kontserdisaal, mis võimaldab üritusi juba aastaringselt läbi viia ja tuua Lukele veel rohkem inimesi.

„Kunagi tegime suisa inimeste loenduse ja selgus, et parki külastas juba siis ligi 20 000 külastajat, kellest ligi 10 000 jätab siia raha maha teenuste tarbimise kaudu,  kuid see raha jääb kõik siia kogukonda – Nõo kohaliku poodi ning neile kohalikele inimestele, kes saavad tasu kohvikust või projektidest,“ tõi Gea näite mõisa olulisusest kogukonnale.

B-lugu

Luke mõisa 800 aastane ajalugu

Luke mõisa ajalugu ulatub 13. sajandisse, mil see kuulus Löwenwolde’de suguvõsale. 1451. aastast anti mõis kasutada piiskopkonna võlgade katteks, kuid mõisa kasutusvaldus jäi tõenäoliselt Löwenwolde suguvõsale. Liivi sõja ajal (1558–1583) rüüstati mõis täielikult ning 1600. aastal anti mõis Tartu bürgermeister Kretzmar’ile. Samast aastast sai mõis taas Löwenwolde’de suguvõsa omanduseks.

1841. aastal läks mõis naispärijate kaudu üle von Knorring’ute suguvõsale. 1857. aastast sai mõisa omanikuks Artur von Knorring, kelle ajal algas ka Luke mõisapargi suurejoonelised ehitustööd. 1909. aastal olid omanikud Mary ja Woldemar von Knorring ja 1920. aastal mõis riigistati.

Mõisa ühekordses peahoones asus alates 1922. aastast kool, kuid hoone hävis 1944. aasta põlengus. Pärast sõda asus kool valitsejamajas, kuid 1970ndatel kool suleti.

Praegu on mõisaansambli kõige esinduslikumad hooned rekonstrueeritud Kärnerimaja ja Käsitöökoda.

Artikkel on koostatud PRIA toetatud Leaderi koostööprojekti „Elu kahe maailma piiril” raames.