Koer veinimõisas: Tava või tabu? Kuidas sai Muri Murimäele?

„Koer veinimõisas?“ kordas üks möödakõndija vaikse kahtluse ja väikese ärevusega, kui Proua Tupsu tõusis taktitundeliselt Murimäe Veinikeldri terrassil istuva seltskonna vahele. Ta ei luninud juustu, ei nuuskinud klaase ega teinud ainsatki piuksu. Ta lihtsalt oli – viisakalt, rahulikult, lummavalt. „Ta on paremini kasvatatud kui mu endine mees,“ sõnas keegi laua tagant ja valas endale veel veidi rabarberikuiva.

Veinimõisad ei ole enam ainult Hilfigeri polodes paaride pärusmaa. Koerad on kohal – ja mitte juhuslikult, vaid teadlikult kutsutud, vahel isegi oodatud. Proua Tupsu, kes peab lugu elegantsist ja pehmest sametist, ei salli kärarikkaid üritusi ega plastkausse. Tema valik puhkuseks pole mitte supelrand, vaid pigem koht, kus saab vaikides jalutada viinamarjapeenarde vahel ja hinnata pererahva kingavalikut.

Murimäe veinikelder: esimene peatus veiniteel

Murimäe veinikeldris sai proua Tupsu täpselt seda, mida hing ihaldas – rahu, ruumi ja tähelepanu. Värske vesi serveeriti hõbedakarva metallkausist, mida ulatati talle sellise aupaklikkusega, nagu oleks ta mõisaproua ise. Ja võib-olla polnudki see nii kaugel tõest – veinimõis on oma nime saanud koer Muri järgi, kes on sama väärikas kui veinid, mida seal serveeritakse.

Menüüs leidus isegi koertele valmistatud õnneküpsis ja puljongijäätis, mis viisid keele alla. Toidu kõrval eelistas Tupsu endiselt vaid vett. Mitte põhimõtte pärast – lihtsalt hommikul on nii kergem ärgata.

Viinamarjataimi ei näksita, istandusse ei joosta

Kui vein on peen, siis Proua Tupsu on veel peenem. Just seetõttu külastab ta tihti ka Uue-Saaluse Veinitalu, kus sõstraveinil on marjane aroom ja inimestel ilmselgelt tugev enesedistsipliin – keegi ei kiirusta, keegi ei karga. Talul on ka omad koerad ja kassid, keda Tupsu peab pigem kohalikuks personaliks: keegi vastutab õue eest, keegi õrnal tasemel sotsiaalse atmosfääri hoidmise eest.

Taluõuel jalutades jääb tema karv puhtaks ja väärikus säilib. Viinamarjataimi ei näksita, istandusse ei joosta. Selle asemel jäädakse hetkeks seisma, pannakse koon õrnalt vastu rohukõrt ja hinnatakse hetke – nagu üks koer veinitalus tegema peabki.

Kui isegi giid unustab, kellele ekskursiooni korraldab

Ent kui õhtupoolik vajab natuke kontrasti ja karv vajab väheke tuult, on tema teekonnal alati üks ootamatu peatus – A. Le Coqi Õllemuuseum. Jah, esimese hooga võib tunduda jahmatav: kas koer tõesti sobib muuseumisse? Aga Tupsu ei tule sinna lärmama. Ta on vaikne nagu linnalegend ja suudab liikuda läbi ajalooeksponeeritud ruumide nii vaikselt, et isegi giid unustab, kellele ekskursiooni korraldab. Külastajate suud vajuvad lahti – mitte sellepärast, et nad näevad koera, vaid sellepärast, kui hästi ta sobib sinna.

Kõige suurema šarmi hoiab Proua Tupsu siiski Alatskivi Lossi jaoks. Sest teatud koerad lihtsalt kuuluvad lossi. Seal ta ei kõnni, ta liigub. Talle ei öelda „istu“, talle öeldakse „palun“. Ta istub lossi trepil nagu portselankoer, ainult hingav ja päris karvaga. Pargis ta ei jookse, ta patseerib. Talle ei anta maiust taskust, vaid kiidusõna pilgust. Kui mõni külastaja küsib: „Kas siin võibki koeraga olla?“, siis vastatakse vaikselt, peaaegu sosinal: „Kui ta on selline, siis võib.“

Kas koer kultuuris on uus tava või alles tabu? Proua Tupsu ei pea vajalikuks vastata. Tema lihtsalt elab selle mõtte sees – väärikalt, rahulikult ja alati õigel sammul. Ja võib-olla ongi just tema see vaikse revolutsiooni algataja, kus saba ei sega šampanjat ja koon võib vabalt sobida kristall-lühtri alla.