Vana-Vastseliina muutub jälle palverännakute sihtkohaks

Viis aastat tagasi hakkas Pirita kloostri sõprade ringis idanema mõte rajada palverännutee Maarjamaa ühest otsast teise. Lagle Pareki suust lendu lastud mõte on nüüdseks teostunud ning Pirita kloostrist viib palverännutee Vana-Vastseliina, mis on olnud palverändurite sihtkohaks juba keskajast alates.

Vastseliina linnusekabeli kui pühakoja kuulsus sai alguse juba 1354. aastal, mil paavst Innocentius VI andis oma Avignoni residentsis välja bulla, mis kandis Vastseliina linnuse tema imettegeva risti tõttu pühade paikade nimekirja.

Kuna keskajal oldi kindlalt seda meelt, et meie maine elu on vaid üks lühike etapp igaveses elus, siis oli kristlaste jaoks meeleparandus ülimalt oluline ning Vastseliina linnus muutus oma imettegeva Püha Risti kabeliga üsna kiiresti Liivimaa ja ka Põhja-Euroopa üheks populaarsemaks palverännakute sihtpunktiks.

Vastseliina kui pühakoha kuulsus kahanes viissada aastat tagasi alanud usupuhastuse käigus, kuid viimastel aastatel on palverännakud Vastseliina uuesti hoo sisse saanud. Selle ajendiks on viis aastat tagasi Pirita kloostri sõprade seltsist alguse saanud idee rajada Maarjamaa ühest otsast teise palverännutee ja nii sündiski teekond, mis saab alguse Pirita kloostrist ja lõpeb Vana-Vastseliinas.

Vastseliina Piiskopilinnuse turundusjuhi Angela Randmetsa sõnul jõudis palverändureid Vastseliina ka varem, kuid just palverännu tee andis vanale traditsioonile uue hoo ja hingamise.

“Ühelt mu tuttavalt, kes Hispaanias palverännakul käis, küsis kohalik härrasmees, et mida te siin õige käite, kas tõesti pole Eestis kohti, kus kõndida. No nüüd on meil palverännutee ka täiesti ametlikult olemas,” ütles Angela Randmets, kelle sõnul jõudis tänavu viimane talle teada olev neljaliikmeline palverändurite seltskond Vana-Vastseliina 5. septembril.

Miks palverännak?

Loomulikult ei ole kohustuslik palverännakut alustada üksnes Piritalt, vaid startida sobib mistahes meelepärasest kohast ega pea otseselt kinni pidama ka palverännutee marsruudist.

“Keskajal oli põhjuseid, miks palverännuteele minna, erinevaid. Kes otsis meeleparandust, kes soovis pattude andeksandmist, kellele määrati palverännakule minek testamendiga. Tänapäeval soovivad inimesed reeglina lihtsalt korraks rattalt maha astuda ja mõned asjad oma elus enda jaoks selgemaks mõelda. Palverännuteekonna läbivad ka lihtsalt matkahuvilised, kellel pole selleks kindlasti mingit religioosset tagamõtet, kuid kelle jaoks jalgsimatk ühest Eesti otsast teise on põnev väljakutse,” selgitas Randmets.

Põnevat ülevaadet palverännakute ajaloost hakkab pakkuma Vastseliina linnuses järgmise aasta suveks avatav Palverändurite maja, mis tutvustab keskaegsete palverändurite elu-olu ja mõttemaailma ning kus külastajad saavad omal nahal kogeda, kuidas keskaegne palverändur mõtles, mida ta kartis, mida lootis ja mida armastas.

“Palverändurite maja saab olema kohaks, mis pole erinevaid daatumeid täis pikitud. Pigem räägib see külastajatele lugusid sellest, miks inimene üldse palverännule läks, mis ohud või ahvatlused palverändurit kimbutasid ning milline võis välja näha vaese mehe palverännak ja kuidas kulges üliku palveränd,” loetles Angela Randmets.

Tema sõnul saab järgmisel aastal korrastatud ka Vastseliina linnuses asuv pühakoht – Vastseliina linnuse Püha Risti kabeli asupaik ja ligipääs sellele, mida praegu nigelamate ilmadega kohati ka Kolgata teega võrrelda kannatab. Pühakohta patukahetsuse märgiks või soovide täitumiseks küünla jätta saab soovi korral aga juba ka praegu.