Põltsamaa raadiomuuseum viib põnevale ajarännakule

Posted on

Põltsamaal, vaiksel Vahe tänaval, asub üks omalaande mäluasutus – Riho Laanese raadiomuuseum, kus saab põneva ülevaate, millise arengutee on helikandjad teinud läbi viimase sajandi jooksul.

 

Riho Laanese võtab hellalt kätte heliplaadi, paneb selle His Master’s Voice grammofonile ning muuseumi väikene ruum täitub Artur Rinne poolt juba enne viimast sõda kuulsaks lauldud lauluga “Mets mühiseb.”

 

Vanadel vinüülplaatidel on oma, jäljendamatu heliaktsent, mistõttu neid vanu plaate võiks kuulata lõpmatuseni. Võiks, aga ei saa, sest ajal, mil inimene on vallutanud kosmose, pole enam keegi kahjuks suuteline tegema grammafoninõelu, mis on aga plaate mängides kurjad kuluma. Seetõttu peabki Riho Laanese läbi ajama nende nõeltega, mis on ja teadmisega, et ega neid nõelu juurde ei tule. Seetõttu panebki muuseumiomanik grammofoni mängima vaid erakordsetel juhtudel.

 

Isa töö edasiviija

 

Kuidas sattus aga grammofon ja vanad raadiod Riho juurde? Kõik sai alguse Riho isast, kes oli eelmise vabariigi ajal saanud hariduse Põltsamaa Tööstuskoolist ja kes teenis elupäevad leiba treialina. Aga tal oli üks hobi – raadiote parandamine. Riho meenutas, et isa istus tal mõnikord öö läbi aparaadi juures, leidmaks viga. Kuna tegemist oli tunnustatud meistrimehega, siis toodi temale ka vanu raadioid varuosadeks ja seetõttu polegi imestada, et kui Riho mõned aastad tagasi isa pärandi üle vaatas, oli seal 63 raadioaparaati.

 

“Minu isa tegi ka juba koolipoisina kolm raadiot, sest Eestis oli raadiokaste müüa, kuna Eestis pandi kokku Telefunkeni ja Philipsi raadioid,” meenutas ta. Muide,  need kolm raadiot on siiani Riho Laanese muuseumis aukohal.

 

Vanade raadiote seas oli omajagu neid, mille eest oleks kollektsionäärid nõus maksma kopsakaid summasid ja Riho oleks võinud ju aparaadid maha müüa. Kuid ta valis teise tee ja ehitas suvemajale mõned ruumid juurde ja asutas oma raadiomuuseumi, kus praegu on 217 aparaati.

 

Riho ei tee saladust, millised aparaadid on tema lemmikud. “Ennesõjaaegsete raadiote kastid on fantastilised: neid on ju ära korjatud kaks korda – venelaste ja sakslaste poolt, kuid nad on ikka ilusad. Need raadiod on tehtud südamega ja praeguse masstoodanguga ei anna neid võrrelda,” rääkis Riho Laanese, kes möönis, et areng selles vallas on olnud täiesti meeletu.

 

Raadiomuuseumit külastavadki igal aastal kohaliku lasteaia lapsed, kellega koos Riho kruvib lahti nii transistori kui nutitelefoni, et lapsed näeksid, kuidas tehnika on arenenud. Kuid mis siin lastest rääkida, Riho muuseumis on ka mitmed täiskasvanud olnud täis hämmingut, et kuidas ikkagi töötab vändaga grammofon, kui sinna elektrit ei tule.

 

Pilet muuseumil pole

 

Riho Laanese raadiomuuseum on tõenäoliselt üks vähestest muuseumitest Eestis, kuhu saab sisse piletit lunastamata. “Ma tõesti ei viitsi nende tulude deklareerimisega jännata ja eks siis mõni mõtleb ka veel, et saan oma muuseumiga rikkaks,” rehmas ta käega.

 

Üks teine põhjus on veel. Nimelt on palju raadioid muuseumile annetatud, kusjuures iga annetatud raadio juures on ka ära toodud annetaja nimi. Seetõttu ei pidanud mees ka eetiliseks selle pealt teenida.

 

Üks klausel muuseumi külastamisel siiski on – kuna muuseum asub Riho kodus, siis tuleb muuseumi külastamiseks temaga aeg eelnevalt kokku leppida.

 

Muuseumi pärlid – ennesõjaaegsed aparaadid

 

Enne II maailmasõda oli Eestis arvestatav raadiotööstus, mille lipulaevad olid sellised nimekad firmad nagu ARE, Tartu Telefonivabrik ja OÜ RET ja näiteks 1939. aastal toodeti Eestis ligi 5000 raadiot, mis oli meie väiksust arvestades  väga suur arv.

 

Raadiotel oli minekut vaatamata nende krõbedale hinnale. Nii maksis RET-i odavam patareiraadio Super P 157 krooni ja vahelduvvoolu raadio Sangar 3 210 krooni. Võrdluseks: korraliku sulase kuupalk oli toona 50 krooni.

 

Raadiotööstus oli abiks tööpuuduse vähendamisel, kuna Eesti valitsus sõlmis 1937. aastal Telefunkeni ja Philipsiga koostöölepingu, mille alusel tarnisid need suurfirmad Eestisse raadiote komponente, millest siis kohapeal pandi kokku raadiod. “Eesti ajal oli pea igas linnas selline töökoda, kus pandi neid raadioid kokku ja nii said inimesed ka väiksemates kohtades tööd,” rääkis ta.

 

Samuti oli populaarsed üleskeeratavad grammofonid, mis kadusid külapidudelt alles möödunud sajandi 50-60ndatel aastatel, mil elekter jõudis lõpuks ka maakohtadesse.

 

Kuid Eesti raadiote edulugu jätkus ka pärast sõda ning muuseumit on külastanud ka Punase RET-i insener-konstruktor, kelle juhtimisel valmis üle NSVL-i kuulus Estonia raadiote sari.

 

Üks mõte on Riho Laanesel veel – suvemaja ärklitoas ootavad eksponeerimist kümned vanad televiisorid, praegu veel nende jaoks ruumi pole, kuid tulevikus saavad lapsed tõenäoliselt katsuda nende jaoks täiesti kummalist asja – kineskoopi.