Peipsi sibul – eriline ja omapärane kultuuripärand

Posted on

Esmapilgul pole ju kuulsas Peipsi sibulas midagi erilist – köögivili nagu iga teine, kuid Eesti Taimekasvatuse Instituudi teaduri Ingrid Benderi sõnul on Peipsiveere sibula näol tegemist maailmamastaabis omalaadse köögivilja ja kultuuripärandi sümbioosiga.

Tõenäoliselt on paljud Eesti inimesed söönud Peipsi ääres kõrgpeenardes kasvatatud sibulat, mis säilib hästi ning mida kohalikud elanikud soovitavad ka kui abi paljude hädade vastu. Kuigi 90ndatel oli sealsetel sibulakasvatajatel tegu kaubast lahtisaamisega, näitab praegu Peipsi ääres toimuvate erinevate sibula- ja kalalaatade külastajate rohkus sealse sibula populaarsuse kasvu. “Kui vaatame Peipsi sibulat rahvusvahelisel tasandil, siis meie naabritel midagi analoogset ette pole näidata, kus ühes kohas kasvatatakse samasuguse tehnoloogiga juba pea 200 aastat ühte kultuuri,” rääkis Peipsi sibulat uurinud Eesti Taimekasvatuse Instituudi teadur Ingrid Bender. “Käisime kord rahvusvahelise sibulauurijate seltskonnaga Peipsi ääres ja nad olid sõna otseses mõttes sõnatud.” Peipsi sibul on ka oma omadustelt eriline, kuna erineb sisse toodud sortidest selle poolest, et üks sibul kasvatab alla terve pesakonna ja sibulas leidub ohtralt ühendid, mis teevad sibula kibedaks kuid teisalt sisaldab sibul ka palju suhkruid. “Peipsi sibul kuulubki kibesibulate rühma ja need ühendid tagavadki sibula hea ja erilise maitse,” lisas ta. Suhkrud omakorda aitavad kaasa sibula säilivusele, mistõttu korralikult kuivatud sibul säilib toatingimustes uue saagini.

Haruldane kasvatustehnoloogia

Sibulakasvatus hakkas Peipsi äärsetes piirkondades arenema 19. sajandi keskel, kui kohalikud inimesed hakkasid kasvatama Venemaal Penza oblastis Bessonovka külas aretatud sibulasorti. Bessonovski sibulasort kohanes siinsetes tingimustes hästi ja hakkas kohalikes tingimuses andma suuri ja stabiilseid saake. Peipsi sibula kasvatustehnoloogia ongi Ingrid Benderi hinnangul juba osa pärandkultuurist. “Peipsi sibulat kasvatakse mahedalt ja samas on see aastasadu viljeletud süsteem ka jätkusuutlik. Sibulat kasvatatakse seal teadupärast kõrgpeenardes, sest sibul ei taha liigvett, küll aga niiskust. Kuna Peipsi ääres on tegemist vana järvepõhjaga, kus on kõrge põhjavesi, siis tagavad just kõrgpeenrad kõige paremad kasvatustingimused,” selgitas Ingrid Bender. Nii nagu aastasadu tagasi, nii visatakse ka praegu kõrgpeenrad valmis labidaga, mistõttu kohalikud sibulakasvatajad soovitavad kõigil ostjatel küsida sibulamüüjal näidata oma labidat, millega peenar on valmis kaevatud. Põhjus on lihtne – kuna Peipsi sibula maine on kõrge, müüakse mõnikord selle pähe ka mujal kasvatatud sibulat. Viis aastat tagasi sai Peipsi sibul esimese Eesti toiduainena riikliku toidukvaliteedikava ning kavaga liitnud kasvatajad võivad müüa oma sibulat märgistusega “Peipsi sibul“ või “Peipsi tippsibul”.

Kas Peipsi sibula tulevik on ohus?

Eesti teadlased on juba aastakümneid uurinud lähemalt Peipsi sibulat ning just Peipsi sibul on Jõgeva Sordiaretusjaamas aretatud sibulasordi Jõgeva 3 nö esiemaks. Nimelt kogusid Julius Aamissepp ja tema tütar Valve Jaagus Peipsi äärest 40 erinevat näidist, millest 1943. aastaks aretatigi sibulasort Jõgeva 3. Peipsi sibula tuleviku pärast Ingrid Bender hetkel veel südant ei valuta, kuna mandril kasvatakse sibulat jõudsalt, kuid näiteks Piirissaares, kus elavad valdavalt vanemad inimesed, näitab see hääbumise märke. “Sellest oleks väga kahju, sest kuigi DNA uuringu kohaselt on Peipsiveere sibul suhteliselt homogeene, erineb erinevates majapidamistest kasvatatava sibula suhkru või C-vitamiini sisaldus oluliselt. Igal perel Peipsi ääres on nö oma sibul, mida kasvatakse,” ütles ta.

Kuidas Peipsi sibulat kasvatatakse?

1. aasta –  külvatakse must seemne – saagiks on 1.aasta tippsibul (sevok)

2. aasta –  pannakse maha tippsibul (sevok)  ja saagiks on 2. aasta tippsibul (seemnesibul) ja 1. aasta söögisibul

3. aasta – pannakse maha 2. aasta tippsibul (seemnesibul) ja saagiks on 2. aasta söögisibul

4. aasta  – pannakse maha suured seemnesibulad (emasibulad),  mis kasvatavad putked ja õievarrest saadakse uus must seeme.

Allikas: Ingrid Bender