MTÜ Parmu Ökoküla – Valgamaal jõudsalt kasvav ökokogukond
Valgamaa lõunaservas, Mustjõe ja Läti piiri vahel tegutseb kogukond MTÜ Parmu Ökoküla, mida kogukonna liikmed ise nimetavad mõtteviisi külaks.
Valgamaal Taheva vallas tegutsev MTÜ Parmu Ökoküla ühendab endas umbes 15 inimest, kes elavad Tsirgumäe, Sooblase, Hargla ja Tõrvasõ külades. Tallinnast vaadatuna asub ökoküla praktiliselt maailma lõpus: Mustjõe ja Läti piiri vahel ja traditsioonilisest ökokülast eristab Parmu ökoküla asjaolu, et üksteisest suhteliselt kaugel asuvad majapidamised on liitunud mittetulundusühingusse, mis ühendab sarnase mõtteviisiga inimesi.
Ökoküla hingeks ja eestvedajaks on endine profirattur ja treener, praegune ettevõtja Kalev Raudsepp, kes kasvatab Koiva ja Mustajõe luhtadel 400 pealist lihaveisekarja. Raudsepa idee oli kümmekond aastat tagasi lihtne: ta soovis inimestest vaikselt tühjaks valguva Valgamaa serva rajada küla, mis oleks jätkusuutlik ja meenutaks kunagist toimivat külaelu koos oma toimiva kogukonnaga.
“Vaatame, kasvõi tormi metsas. Kui puud seisavad tihedalt, siis ei suuda ka kõige suurem maru metsale midagi teha. Kui aga hakatakse metsa auke raiuma, siis muutub mets tormidele haavatavaks,” tõmbas ta paralleeli mulluse juulitormiga, mis laastas tugevalt ka Taheva kandi metsasid.
Uisapäisa pole mõtet maale kolida
MTÜ Parmu Ökoküla on koondud praegu 15 inimest, kellest valdav osa on viimaste aastate jooksul Taheva valda kolinud. Neist viimased on selle aasta kevadel Tartust tulnud Jandra Mölder ja Indrek Miller. Pedagoogiharidusega Jandra ja palkmajaehitaja Indrek ostsid Taheva valda vana talukoha, mille taastamisega nad praegu kibekiiresti tegelevad, et enne talve majja sisse saaks.
“Mind huvitas kaua aega juba kogukondlik liikumine, uurisin raamatuid ja vahepeal oli suisa mõte rajada nullist oma kogukond, kuid siis sattusin kokku Parmu ökoküla rahvaga ja kevadel jätsin Tartu elu seljataha. Minu eesmärk on panna siin kogukond hingama, nii et kõigil oleks hea,” rääkis Indrek Miller.
Teistel ökoküla asukatel on läinud majaostuga paremini, kuna nii mõnelgi õnnestus osta maja, mis oli valmis koheseks sissekolimiseks. Paraku on kasvav huvi ökoküla vastu viinud selleni, et tühje maju sealkandis veel leiab, kuid selliseid, kuhu kohe saab sisse kolida, on üksikuid.
Jandra ja Indrek tulid kindlate plaanidega on elu Taheva kandiga siduda, kuid selliseks tõsiseks sammuks tuleb ka valmis olla. “Kõige rohkem kardavad inimesed teha seda viimast sammu, oma elu ollakse valmis muuta, kuid viimast sammu ei julgeta astuda,” mõtiskles Jandra. “Maal on sisuliselt piiramatud võimalused endale elatist teenida, kuid plaan, kuidas seda teha, peab juba enne maale elama tulekut olemas olema ja sa pead olema valmis oma mugavustsoonist välja astuma”.
Kalev Raudsepp lisas samuti, et küla pole koht, kuhu põgeneda linnas jälitavate probleemide eest. “Probleemid tulevad ju kaasa ning kui tulla ainult seetõttu maale, siis kauaks siia ei jääda,” rääkis Raudsepp, kelle sõnul on nii mõnigi ökoküla elanik ka linna tagasi pöördunud.
Juba paar aastat perega ökokülas elav Andres Rattasepp aga oma otsust ei kahetse. “On suur võlu elada looduse rütmis ja olla oma aja peremees. Sa võid küll teha isegi rohkem tööd, kui palgatööline ja elu võib sul siin olla raskem, kuid mul on valikuvabadus teha täpselt seda mida ma tahan ja kuna tahan,” ütles ta.
Uued asukad on omaks võetud
Maal ei saa üle ka sellisest delikaatsest probleemist, nagu suhted kohalike ja uusasukate vahel. Kalev Raudsepp ei tee saladust, et uue vastu on alati tõrge, kuid palju sõltub ka sellest, kuidas uusasukad ise kohalikesse suhtuvad.
“Kui oled ökokogukonna liige, siis see eeldabki, et oled veidi rohkem avatud ja üldjuhul kohalik rahvas otsib ka ise kontakti,” rääkis kogukonna liige Imbi Rattasepp, kelle sõnul tunnevad põliselanikud siirast rõõmu ka selle üle, et suitsud on tühjaks jäänud majade korstnates tagasi.
Eriti head meelt tuntakse laste üle, kuna ökoküla peredes elab juba praegu 14 last ning tulemas on veelgi lisa. Paljud neist õpivad kohalikus Hargla koolis, kuid Jandra ja Indreku laps, kes on Rosma kooli hingekirjas, on praegu koduõppel.
Traditsioonid ellu
Jandra Mölder on lisaks pedagoogiharidusele lõpetanud ka tervikliku eluviisi õpetava Gaia akadeemia, mistõttu tema soov on luua ökokülasse Gaia kogukonna kool. “Juba praegu on Eestis loodud nii Gaia koole kui distantsõppe klasse, kusjuures Karulas on väga tugev Gaia hariduse võrgustik, kus ei õpita mitte koolis, vaid taludes. Võiksime koostöös nendega luua kooli, kus lapsed käivad külakorda talust-tallu ja kuhu lapsed lähevad terveks nädalaks,” rääkis ta oma plaanidest.
Samas õpivad ka täiskasvanud külaelanikud iga päeva midagi uut. Nii käis ökoküla kolme talu rahvas mardiõhtul marti jooksmas, olles endale eelnevalt mardikombestiku põhjalikult selgeks teinud. “Pärast öeldi meile, et siin pole marti viimased 20 aastat joostud,” rääkis Andre Rattasepp, kelle sõnul on moodustavad ju vanad kombed osa meie rahva kultuuripärandist.
Ökokogukonna suhtumist kohalikesse traditsioonidesse näitab ka see, et ökokülas on läbiviidud Hargla murde kümblustalgud, kus mujalt tulnud uusasukad õppisid kohaliku murret ja pärimust.
Kuna Parmu ökoküla on üksteisele toetuv kogu- või suisa sõpruskond, siis tehakse seal palju tööd ühiselt. Kuna talgud on eestlaste üks vanimaid ühistöö vorme, siis on ka ökokülas igal reedel talgupäev, mis liigub talust tallu ja kus aidatakse üksteisel mingi suurem töö ära teha.
Ühiselt käiakse kevadeti ka kanuumatkadel ning ökokülas on traditsioon, kus naised käivad iga täiskuu ajal koos saunas ja näiteks isadepäeval üllatasid naised oma mehi sellega, et saatsid nad linna bowlingut mängima.
Külaelanike sõnul ongi just kogukondlik õlatunne toeks, mille abil saab nii mõnegi esmapilgul suure probleemi lahendatud. Ka Kalev Raudsepp on seda meelt, et just kogukond on võtmesõna, mis aitab meil turbulentses maailmas püsima jääda.
“Globaalseid probleeme tuleb hakata lahendama lokaalselt ja kogukondlik eluviis on üks nendest lahendustest, sest mida tugevamad on meie kogukonnad, seda tugevam on kogu meie ühiskond,” tõdes ta.