Moelooja Katre Arula: olen loonud Põltsamaale oma maailma ja olen siin õnnelik

2016. aasta oktoober Tallinna Kultuurikatlas, kus leiab aset Tallinn Fashion Week’i galaetendus. Teiste Eesti tippmoeloojate seas tuleb koos oma kollektsiooniga lavale Katre Meistrikoja perenaine Katre Arula Põltsamaalt. Kuidas aga jõudis väikelinna käsitöökoda pidav naine aga Eesti tippmoeloojate hulka?

Tallinn Fashion Week on Eesti moemaailma vaieldamatu tippsündmus, kuidas sellel osalemine muutis ühe väikelinna käsitöölise elu?

Ma ei pea ennast otseselt käsitööliseks, veel vähem moeloojaks. Pigem arvan, et ma olen leiutaja. Mulle meeldib õppida, kuid mulle ei meeldi teha seda,  mida mulle on keegi õpetanud. Mulle meeldib teha teistmoodi asju ja mõelda välja uusi tehnikaid. Näiteks Katre kindakirja tehnika, mida keegi teine maailmas ei tee. Mul pole niipalju aega, et kedagi kopeerida.

Fashion Weekil olin esimest korda ja pärast seda hakkas minu kollektsioon elama oma elu. Tuli päris palju tellimusi ja mitmed muusikud saavad minu kleiti kandma, üks kleit oli ka tantsupeol muusik Meelika Hainsoo seljas. Sellised moeüritused on hea reklaam, kuna nendega kaasneb ju suur meediakajastus ja see on toonud mulle omajagu mainet. See on mulle suur kompliment, et moepäevadel osaleda sain. Järelikult läheb minu looming korda.

Kleidikollektsioon kandis nime “Festival Day”, seega nagu pidu sinus eneses?

Jah, kollektsiooni tutvustuses kirjutasin, et olen inspiratsiooni saanud suvistest muusikafestivalidest ja nendega kaasnevatest erilistest hetkedest. Kuid pigem andis kollektsiooni loomisele algtõuke see, kui igavalt inimesed riides käivad. Samas tehakse ju nii vingeid esemeid, mistõttu võiks iga päev meie elus olla pidupäev. Naised võiksid olla naiselikumad, mehed mehelikumad, näiteks. Meie elu on niigi üürike ja seda võiks ägedamaks teha kasvõi sellega, et käia teistmoodi riides.

Äsja pälvis Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu konkursil  “eesti-keha-kate2” parima töö tunnustuse Sinu “Sõlelugu” ja see kleit on Sinu jaoks väga isikliku looga.

Konkursi žüriid vaimustas selle kleidi lugu ja tõenäoliselt ka meetod, kuidas seda edasi andsin. Kuid tegelikult on kõik mu esemed looga. Nii on mul üks setoteemaline kleit, kus õmblesin nööbid kahe kanga vahele sümboliseerimaks  vaese seto naise ehteid. See kleit on mälestus minu vanavanaemast, kes oli puhast verd seto ja vaene talutüdruk, kes läks mehele rikkale sepale. Sepa pere  ei nõustunud aga abieluga ja noored põgenesid Setomaalt. Kuna seto naistel on rind rikkalikult ehitud hõbeehetega, siis mina mõtlesin, et minu vanavanaemal võiks olla selline vaese setonaise kleit, kus on kahe riidekihi vahele õmmeldud nööbid, mis meenutavad seto hõbesära. Kui kleit oli Tallinnas Hobusepea galeriis näitusel, siis sai see tänu omapärasele ideele üsna suure huvi osaliseks, kuna kõnetas inimesi.  Tegelikult mul on tõesti näitustel läinud hästi ja minu kleidid on saanud meedias väga hea vastuvõtu osaliseks.

“Sõlelugu” on kui  järg eelnevale kleidile, mis on omakorda  mälestus vanaemast, kes suri noorelt. Kui olin lasteaialaps, viis ta mind Tartu kunstikauplustesse. Me ei ostnud tavaliselt midagi, sest raha lihtsalt ei olnud, aga alati suhtles ta müüjatega, lastes meile erinevaid maale, vaase, kujukesi ja ehteid näidata. Üks kord oli siiski ebatavaline. Vanaema ostis hõbedase sõle, mis tundus toona nii suur ja kallis. Ta laulis naiskooris, kus esinemisriieteks olid rahvarõivad. Sõlge ostes lisas ta, et ostab esinemise tarbeks. Nüüdseks on neist esinemisrõivastest jäänud mulle ainult vöö, sõlge ei kusagil. Minu mälestus vanaemast ja kunstikauplusest ostetud sõlest ongi õmmeldud nüüd selle kleidi sisse.

Mina iseloomustaks Sinu loomingut ühe sõnaga “ilus”. Ilusad kleidid, ilusad kotid, ilusad ideed. Millest see tuleb?

Mulle on öeldud, et sul on nii ilus elu, et sa ei pea teesklema ja saadki mõelda ilusaid mõtteid ning teha ilusaid asju. Ja nii tegelikult ongi, mul on tore pere ja ma olen hoitud ja ma tõesti saan teha asju, mis pähe tuleb ja ma ei pea muretsema elumurede üle. Põltsamaal elades võin olla õnnelik inimene, sest olen maandunud õigesse kohta, kuna siin on väga suured käsitöö traditsioonid. Kuid ainult see inimene, kes ise käsitööd teeb, oskab ka sellest lugu pidada.

Hästi lühidalt, kuidas sõnastaksid edu valemi?

Aja oma rida ja tee oma näoga asju. Ole püsiv, kui pole püsivust ja käega lööd, siis ei saa ka midagi. On teatud liiki inimesi, kes oma rida ajades jooksevad korduvalt peaga vastu seina, kuid ei jäta siiski jonni ja siis tuleb ka tulemus. Tuleb olla omanäoline.  Mulle ei meeldi väga jälgida käsitööliste lehti või blogisid, need võivad olla väga ilusad, aga on minu jaoks igavad. Ma ei ütle seda halvustavalt ega üleolevalt, kuna seal on väga ilusaid töid. Mulle meeldib jälgida tippmoodi, meeldib vaadata kunsti, ma ei pruugi sellest aru saada, kuid see inspireerib ja annab mulle uusi mõtteid. Ma uurin hea meelega ERM-is vanu mustreid, need kõnetavad ja inspireerivad. Ma tahaks teha palju rohkem katsetusi, kuid pean ka leiba teenima. Võib-olla eristungi kunstnikust selle poolest, et olen kahe jalaga maa peal. Mind hoiab pööraseid asju tegemast teadmine, et minu asju peab ka inimesele vaja olema. Pigem ma olen tarbekunstnik, kes ei kipu tegema tippmoodi, samas on tippmood minu jaoks meeletu inspiratsiooniallikaks ja tippmood peabki olema kreisi. Aga tippmood ei olegi ju midagi muud, kui palju kvaliteetset käsitööd.

Seega võib ka Põltsamaal tegeleda moekunstiga või peab selleks siiski tegutsema Tallinnas?

Ma arvan, et mul on siin  veel palju tööd teha. Minu abikaasal on siin töö ja võib-olla kunagi tõesti liigun ma Tallinna suunas, kuid praegu ma leian, et müün siin, omaloodud keskkonnas asju paremini, kui mõnes muus poes. Miks ma siin jonnakalt olen, ongi see, et ma tahan, et inimene tuleks siia kohale ja tal tekiks mingi vauefekt ja ta seetõttu tahaks minult midagi osta. Mitte nii, et minu asjad on kuskil anonüümselt väljas. Kui mul tuleb klient, kellega satun pikema jutu peale, siis ma näen, kuidas ta saab siin mingi emotsiooni. Mitte ta ei käi tuimalt poest poodi. Mulle on öeldud, et kui mul oleks pood näiteks Tallinnas, siis ei suudaks sellist butiiki pidada. Võib-olla, kuid praegu olen ma rahul, et saan kohapeal ka tööd teha ega pea ainult müüjana klienti ootama. Ma olen loonud Põltsamaale oma maailma ja ma naudin selles olemist. Ma elan siin ennast välja, sest ma teen, mida ma tahan teha. Tegelikult on see õnneliku inimese jutt, nii et ma olen Põltsamaal õnnelik. Kuid ma ei välista, et kunagi tegutsen ka kuskil mujal.