Kummituslik lummus: Alatskivi loss paelub ka pimedatel talveõhtutel

Posted on

Tartumaa ühe vaieldamatu pärli – Alatskivi lossi – töötajate jaoks on kõige kiiremad päevad suvel, mil lossi külastavad tuhanded inimesed. Kuigi sügis-talvisel madalhooajal on lossis külastajate poolest rahulikum, hindab lossi perenaine ja ühtlasi ka SA Alatskivi Loss juhataja Eve Sild rohkem just seda aega, kuna nüüd saab rahulikult teha tulevikplaane ning osutada ka suuremat tähelepanu lossi külastavatele turistidele.

 Mida vähem üksikkülastajaid Alatskivile talvel eksib, seda meeldejäävamad need kohtumised on. Nii meenutas Eve Sild üht pühapäeva hommikut, mil ta kunagise lossiemanda Sophie von Nolckeni magamistoas kohvi jõi, kui lossi astus sisse üks perekond.  “Tegin neile lossis ekskursiooni ja nad said sellest sedavõrd suure elamuse, et kutsusid mind õhtul isegi enda juurde koju õhtusöögile,” meenutas Eve Sild. “Ma soovin pakkuda just madalhooajal midagi sellist, mis haakuks lossi olemusega. Ehitas ju Arved Georg von Nolcken lossi oma perekonnale koduks, mistõttu võtan ka mina lossikülalisi vastu justkui omas kodus.” Tõsi küll, praegusel jõuluajal on lossirahval samuti kiirus taga, kuna raske on leida vaba õhtut, mil lossis või lossirestoranis ei toimuks mingit sündmust. Eriti kiireks läks aga siis, kui Alatskivi loss koos restoraniga hakkas huvilistele pakkuma kummituslike õhtusööke lossis.

Õhtusöök kui ajaränd

Teistmoodi õhtusöökide mõte oli Eve peas ammu olnud, aga kui lossi restorani tuli tööle uus peakokk, tuli ta kohe ideega kaasa ning koos Eve Sillaga mõeldi välja spetsiaalne menüü, mida Liivimaa mõisaperede laudadel võis enam kui sada aastat tagasi kohata. Tegelikult ongi õhtusöök pigem ajarännak 130 aastat tagasi, mil mõisas elas Nolckenite üksmeelne pere ning õhtusöögil olijad leiavad end maailmast, kus puudus elekter, nutiseadmed, kuid kus see eest olid harivad vestlused ja raamatute ettelugemised. “Kui meil on väiksem seltskond, siis anname igaühele oma rollid. Söögilauas loeme korralikult söögipalvet, harjutame lauakõnet, kusjuures igaühel on nimekaardi juures sedelike, mis teemal ta peab rääkima. Seejärel läheme lossi jalutama, kusjuures kõik toimub küünlavalgel,” tutvustas Eve Sild õhtusöökide programmi. Lõpetuseks maandutakse seltskonnaga parunessi magamistuppa, kus on teejoomise tseremoonia ja pakutakse desserti. Kuna vanasti tegeleti seltskondades ettelugemise ja varjuteatriga, siis ei saa sellest üle ega ümber ka Alatskivi lossis, kus siis loetakse valituid katkeid Eduard Vilde kergelt kõhedust tekitavast teosest “Musta mantliga mees”. Lisaks tehakse koos seltskonnaga ka õnnepähkleid ja veeretakse mesilasvahast küünlaid. “Mõlemad tegevused on pisut meditatiivsed ja aitavad mõtiskleda välise sära ja sisemise ilu üle,” lisas lossiemand.

Kummitusi täis loss

Kuid miks on need õhtusöögid kummituslikud? Põhjus on väga lihtne, sarnaselt paljudele lossidele ei puudu ka Alatskivil omad kummitused ning paljudel, kellel on lossiga kokkupuudet olnud, on rääkida mingi oma lugu. Erand pole ka Eve Sild, kuigi tema on lossiga seotud alles tänavu kevadest. “Meil oli suvel Koit Toome kontsert ja pärast kontserti läksin ma veel korraks lossi üle vaatama ja tulesid kustutama, kui kuulsin aknale tugevat ja nõudliku koputust. Mind pani see imestama, kuna aknad on ju kõrgel ja siis ma mõtlesin, et ju keegi unustas midagi maha. Läksin välisukse juurde ja hetkel, kui ma uksest haarasin, tõmbas keegi teiselt poolt tugevalt välisust,” meenutas ta õõvastavat kogemust. Lossiemand ei teinud saladust, et tegemist oli selle hetkega, kus ta tundis kõikehalvavat hirmu. 

Lossirestorani rahvas teab aga rääkida lugu, kuidas hommikul tulid lossikülalised, kes olid ööbinud ühes neljast lossi sviidist, hommikulauda ning küsisid, et kas teised külalised on juba ära läinud. Kuuldes, et ainult nemad olid sellel ööl lossis viibinud, olid nad tõeliselt šokeeritud, kuna kuulsid kõrvaltoast selgelt naise naeru ja toolide liigutamist. “Tegemist on kunagise kammerteenri toaga ja seal on ka varem erinevaid hääli kuuldud,” tõdes Eve Sild.

Loss valis välja Eve

Asudes tänavu aprillis SA Alatskivi Loss etteotsa tegi Eve Sild oma elus täieliku kannapöörde. Sihtasutuse Archimedes juhatuse liikmena oli ta pärast aastatepikkust tööd endas jõudnud äratundmiseni, et see töö teda enam ei paelu ja nii otsustaski ta aja maha võtta. Samal ajal oli välja kuulutatud ka konkurss SA Alatskivi Loss juhataja leidmiseks ning sõprade tungival soovitusel otsustaski ta kandideerida ning osutuski valituks. “Lossi eelmine perenaine Külli Must, kes tegelikult on ju kogu lossi uuesti ülesehitanud, ütles mulle hiljem, et mitte komisjon ei valinud mind välja, vaid loss,” ütles Eve Sild, lisades et ilma Külli Musta toetussõnadeta poleks ta ise kandideerimisavaldust esitanudki, kuna tundis lossi väärikuse ees sügavat aukartust.

Tulevikuplaanidest rääkides tõdes lossiemand, et teha on veel väga palju. Kuid üks kindel plaan tal on. “Mulle meeldib mõte, et Alatskivil on aega ja ma tahaksin siin hoida inimesi kauem kinni ja tekitada lossi külalistele tunde, et neid on siin oodatud,” ütles ta.